Kui tema tööd panna kõrvuti õppinud kunstnike omadega, ei ole mingit erinevust näha või on isegi ,,harimatu" töö parem. Kiire näide, mis mulle siinkohal meelde tuleb, on Setu naiste lapitekid. On inimesi, kes õpivad aastaid tekstiili, on kursis selle väljendusvormi sügavamate tagamaadega, tunnevaid kõiki tähtsamaid maailma esindajaid. Samas on naine kuskilt maakohast, kelle ema on ta kangastelgi kasutama õpetanud ja kes lihtsalt hobikorras loob kauneid tekke, vaipu või voodikatteid. Selle maanaise kätetöö võib olla imepeen, tema lihtsad läbimõtlemata ideed võivad kootud kujul olla imekaunid ja neist võib leida palju rohkem alatoone ja sügavamaid ideid, kui akadeemilise haridusega ,,kunstnikult". Kas see maanaine on siis kunstnik või on ta lihtsalt andekas? Ryan P. Snuffer on oma artiklis avaldanud sellise mõtte: Kas kunst ei või olla see, mis paneb kunsti tarbija loominguliselt mõtlema. Kui jazzmuusikat kuulav
tehakse veinist ja maasikatest valmistatud segu, mida kutsutakse ,,Maasika võiks", levinud on ka juustukoogid ja erinevad küpsised. Sao Jorge juust, Sao Migueli ananassid ja Pico saare veinid olid väärtustatud juba tsaaride poolt ning need on kõrgelt tunnustatud ka tänapäeval. Käsitöö Igal saarel on välja kujunenud omane käsitöö. Eriti märkimisväärseteks peetakse Sao Migueli saare keraamikat; pitsi ning tikandeid, mida tehakse Picol, Faial, Terceiral ning Sao Miguelil; voodikatteid (Sao Jorge, Terceira); hapraid korve, mida tehakse viigipuust, kala luudest ja nisu vartest (Faial); nikerdustöid, mida tehti kilpkonna luusse, kaselottide hammastele ja lõualuudele (Pico, Terceira, Sao Miguel, Faial). Pilt erinevate piirkondade artiklidest. 9 Kokkuvõte Assoorlaste elanikud on rõhku pannud väga palju turismi arengule. Nimelt on
Azurara, Peniche, Setúbal, Lagos ja Olhão) või sadamate läheduses (Valenca do Minho, Guimarães ja Sives). Ainuke erand on Nisa. Kasutatakse dekoratiivseid motiive, nagu näiteks kuusekäbid ja lilled, Viano do Castelos kasutatakse ristikheina, kus pits näeb rohkem tülli moodi välja, ja meriheina, merikarpe ning kalu Vila do Condes. Tikand Madeira tikand on eriti hästi tuntud, kuigi Portugali mandriosa toodab ka imelisi õlarätte, laudlinu ja voodikatteid. Tuntuimad voodikatted (colcha) on pärit Castelo Brancost ja nendele on linasele riidele tikitud siid. Traditsioon on pikaajaline ja töö ise on vaevanõudev. Voodikatted moodustavad pruudi kaasavarast olulise osa. Populaarsed käsitööturud ja laadad Barcelos Keraamika laat neljapäeva hommikuti Sao Pedro de Sintra Antiigilaat kuu teisel ja neljandal pühapäeval Estremoz Keraamika turg laupäeviti Estoril Käsitöölaat (Feira do Artesonato) juulis ja augustis
Lihtinimesed riietusid sinisesse või musta. 674. aastal andis valitsus välja karmid seadused, mis keelasid värviliste rõivaste peitmise pealisrüü alla. Valge oli leinavärv ja lapsed ei võinud kanda valget, kui nende vanemad olid elus. [3] 1.3 Parim siid Ühe siidiussikookoni niit on mitu tuhat meetrit pikk ja on vaja tuhandeid niite, et saada kleidiriide jaoks on vajalik hulk lõnga. Muistsed hiinalsed kirjutasid ja maalisid sellele kallile materjalile, tegid sellest voodikatteid ja kotte. Keisrid kinkisid kaunilt kootud ja tikitud esemeid naabermaadele. Muistses Hiinas tegelesid siiditööstusega naised. Nad hakkasid siidriiet kuduma nooremal kiviajal, aga ülejäänud maailm sai siidi tootmise saladuse teada mitu sajandit hiljem. Hani kaupmehed, kes viisid hinnalist riiet Siiditeed mööda läände, müüsid siidirulli hinnaga, mille eest oleks saanud osta 360 kg riisi. Rooma kirjanik Plinius kaebas, et naiste soov kanda siidi hukutab Rooma impeeriumi. [6] 1
Kinnistelt palkonitelt võisid naised läbi võreakende heita pilgu ka laia maailma. Möödakäijate pilkude eest olid nad täielikult varjatud. Seal nad siis passisid võre taga ning jälgisid maailma elu. Euroopa kaupmehed abiellusid vahel kohalike kristlastega, et siis naise kaudu oma kaupu haaremisse sokutada. Niisuguseid kaubanaisi käis tihit haaremi uste taga. Nähtavale võis tulla veidraid asju: räigetes värvides ja maitsetute baroksete mustritega voodikatteid, läbipaistvad öösärgid ning ohtrasti pitse ja paelu. Surm Surnu pesti, mähiti surilinasse ja maeti niipea kui võimalik. Kirste ei tunnistatud, kuna muhameeldased usuvad, et keha tuleb põrmule vahetult tagasi anda. Rahvarohkeid usutalitusi ei peetud, kuid maja uksed hoiti nelikümmend päeva lahti, et kõik, kes seda vajalikuks pidasid, saaksid sisse astuda ja kaastunnet avaldada. Külastajaid kostitati. Neljakümnendal päeval tuli
annaabi.ee 
