A. loomingus on märgatav kaks suundumust. Ühelt poolt püüdis ta kujutada tegelikkust kogu selle tõepäras ja mitte jagada õpetusi, kuidas välja juurida ebaõiglust, kurjust, vaesust, jne. (,,Duell") Teisest küljest sündisid sellised teosed, kus autor oli oma mõtte õiguses kindlalt veendunud ja pidas tarvilikuks selles veenda ka lugejaid. (,,Palat nr.6") (,,Jonõts","Inimene vutlaris"). DRAAMA Algul olid Tsehhovi näidendid enamjaolt lõbusad ja teravmeelsed vodevillid (lühikene kergesisuline lauludega naljamäng), nagu ,,Karu", ,,Abieluettepanek", ,,pulmad" jt. Oma paremad komöödiad ja draamad kirjutas Tsehhov alles 1890. aastate lõpul ja järgmise sajandi algul. Tsehhovi tuntumateks näidenditeks said ,,Kajakas"(1896), ,,Onu Vanja"(1897), ,,Kolm õde"(1900) ja ,,kirsiaed"(1903)
kes hindavad maailmas vaid kasu. Ta mõistis laste hingeelu sügavamalt. · 1880. Aastate lõpus läks ta novellidelt üle jutustustele ja draamadele ning tema loomingu arv kahanes järsult. Ta hakkas kirjutama romaani, mis jäi lõpetamata, näidendit ,,Ivanov". · 1888. Aasta alguses kirjutas ta jutustuse ,,Stepp". Kus ta tegelikkuses kirjeldab oma sõitu läbi stepi vanaisa juurde. · Ülipopulaarseks saavad samal ajal vodevillid ,,Karu", ,,Abieluettepanek". · Jutustusi ,,Tuled" (1888), ,,Kihlvedu", ,,Igav lugu" (1889) ühendab selle ajastu vene intelligentsi elu ja vaimseid otsinguid. Tsehhov ei väljendanud enam oma seisukohti otse, vaid leidis, et lugeja peab ise jõudma teose idee ja autori hoiaku mõistmiseni. · 1880. Aastate lõpus on tema emotsionaalsus vaoshoitum ja süzee lõdvem ning ta jutustab tegelaste teravatest ideelistest lahkhelidest väga tõsistes eluprobleemides. Tema arvates pidi
pöördeni naturalismi 70-ndate aastateni. Heiberg oli erinev kuju senises romatikuteperes. Tugevasti väljaarenenud teoreetiliste huvidega, esteetilise vaimuaristrokraadina, puudusid tal huumorimeel ja inimlik soojus. Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja. Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles laul vaheldub dialoogiga. Nii üritas ta vodevilli ülekandmist ka Taani pinnale. Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: ,,Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen", ,,Aprillinarr", ,,Lahutamatud", ,,Ei" jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi
- Tekstimaailm püütakse teksti poeetikat, keskkonda jne edasi anda - Idee ehk kontseptsioon · Metatekstuaalne suhe alustekstiga: - Soostuv ütleb sama mis alustekst - Poleemiline vaidleb alustekstiga, lükkab ümber - Neutraalne lihtsalt mängib mingit lugu (nt lasteteater) - Mänguline keeruline, tinglik dramatiseerimisviis Dramatiseerimise traditsioon tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat. Sündis draamatekstideta realistlik teater. Süzeed ja teemad, mis olid kirjanduses tuntud, tõid teatrisse rohkem rahvast. Enne 1930ndaid mängiti Eestis dramatiseeringutest lastelavastusi, kuni Raudsepp kirjutas ,,Mikumärdi" ehk groteskse, ent koomilise näidendi, siis algas buum. 20.saj keskpaiga dramatiseeringus domineerib alusteose tähendussisu avamine, rakendatakse montaazi ja teatraalselt kujundikeelt
See ongi see sundus, see käsk. Milline on vaataja, selline ka näitleja. Kõik eelnevad ajastud vaataja alati mingi kultuuri kandja. Siis tuleb teatrilavale selline unikaalne klass, kodanlus, see kolmas seisus. Kodanlus ei ole kultuurikandja ega saa selleks mitte kunagi. Kultuur eeldab mittevabadust, kultuuris tuleb alati arvestada traditsioonide ja reeglitega. Täielik anarhia ehk reeglite puudumine ei ole kultuur. Niisiis see kultuurivaba teater võtab aluseks melodraamad ja vodevillid. Melodraama on mandunud tragöödia. Kõige madalama seisundi saavutanud tragöödia. Analüütiline oli klassitsistlik tragöödia, eesmärgiks uurida seaduspärasusi inimeses ja maailmas. Seaduspärasuste tundmaõppimine eeldab mõistust, analüütiline teater. Melodraama on viidud puhtalt emotsioonide tasandile. Melodraamas alati palju pahaendelist, hirmuäratavat palju irratsionaalset, mõistusega seletamatut. Igas melodraamas on melodramaatiline kurjuse kandja, pahategija
20. sajandi alguses. Midagi märkimisväärset enne seda ei olnud. Esimene kutseline näitetrupp sündis 18. sajandi keskpaigas. 19. sajandi keskpaigaks oli teatrielu elavnenud, polpulaarsed olid jõelaev-teatrid. Esimene professionaalne näitekirjanik Bronson Howard (1842 1908). 19. sajandi alguses olid menukad minstrel show'd tahmatud nägudega inimesed esitasid neegrite laule. Veel esitati burleske labased, naerutavad. Sajandi lõpuks said populaarseks vodevillid viisakama maitsega kui eelmised. Need vormid taganesid kino ja raadio mõju ees. Neid teatrivorme iseloomustas kolmevaatuslik vaba ülesehitus, nende järglastena võib näha revüüd ja läbikomponeeritud muusikali. Eksisteeris ka tõsisem teater, see mugandas melodraamasid ja menuromaane Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Tähtsad olid näitlejad, sageli imporditi näitlejaid Inglismaalt ja Iirimaalt. David Belasco (1853 1931) lavastaja, näitleja, dramaturg. Kõige olulisem New Yorgi
Olulised sündmused on viidud lava taha. Tsehhovi näidenditele on vastandatud ka seesmine tegevus, st psühholoogiline tegevus. Tsehhov ehitas teadlikult tekstid üles. Inimesed joovad teed, aga sel ajal purunevad nende elud. Nt Kajakas. Seesmine psühholoogiline ongi põhiline tegevus. Tsehhovile heidetakse ette sündmuste puudumist. Arvatakse, et ta püüab proosavõtteid projitseerida näidenditele, aga see ei ole kõige õnnestunum tegevus. 80ndate esimesel poolel olid need näidendid vodevillid (ühevaatuseline koomiline näidend) nt Karu, Pulmad, Abieluettepanek, Tubaka kahjulikkusest. ,,Ivanov" tähistab uue poeetika tekkimist näitekirjanduses. 1887. aastal ilmub trükis Tsehhovi kõige kuulsam proosakogumik ,,Hämaruses". Selle eest pälvis ta Puskini kirjanduspreemia. 80ndate lõpul on ta juba üsna kuulus kirjanik, tema teenistus on väga hea. Sel perioodil otsustab Tsehhov oma elu muuta. Tema elus on vähe pinget ja raskusi. Ta võtab ette oma kuulsa reisi Sahhalini saarele
annaabi.ee 
