ülikonna osa. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid. Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid. Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud. Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid, Saaremaal ka silmkoes tuttmütsid. Erinevusi oli ka jalatsites. 19. sajandil kanti kingi, nende kõrval ka riidest pealsete ning tõrvatud taldadega pätte, Muhus pastlaid.
liistikuid (abusid). Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid. · Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud (s.o. kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige · Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud, talvemütsid üllid, Saaremaal ka kootud mütsid. · Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei kasutatud. Rõivaste muutus · üha rohkem tungis sellesse linlikke elemente. · Kuni 19. sajandi keskpaigani oli tegemist veel rahvarõivaste kiire arengu- ja muundumisprotsessiga · Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma
ees põlle. Põll on seega nii staatuse märk kui rõivast kaunistav ese. Pidulik põll oli triigitud või siis korraliku murrujoonega keskel. Põlle pikkus lähtub kandja mõõtmetest ega ole kõigi jaoks ühene. Põlle seotakse kaht moodi: põll seotakse vöö peale ja siis jäävad põllepaelad rippuma või põlle peale seotakse vöö ja põllepaelad peidetakse selle alla. Vöö on tavaliselt vaskpandlaga. Omapärased on naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid. Abielunaisel või ka lesel, lahutatud naisel olgu peas ikka ka peakate. Kui mees ja naine pole abielu sõlminud, kannab naine neiu riideid. Jalas kantakse pätte või pastlaid. Muhu päti peal peab kindlasti olema kaks roosi, üks punane, teineroosa, ees keskel valge karikakar, mis näitab kandja puhtust, ning ühel küljel maasikad ja teisel rukkililled. SUKAD Muhu naine oli tööinimene
Palju ühisjooni oli eestirootslaste riietusega: nt kurrutatud (s.o kuumade leibade all volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal pikkade varrukatega särke ja abusid. Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Omapärased olid naiste peakatted lõua alt mähitavad linikud, papi (või Hiiumaal vitsarao) abil vormis hoitud tanud, talvemütsid üllid, Saaremaal ka kootud mütsid. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid. 4
Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asukoht, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad. Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus, kuid 19. sajandil said neist vaid traditsioonilised pruudi- või noorikurõivastuse osa. Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid. Saatel panid naised pähe lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud või üllid, mis on sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse. Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid. Saare mehed ei võtnud ülejäänud Eesti meestega ühiselt omaks lühikest kuube ega põlvpükse. Vöö Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht eesti
annaabi.ee 
