Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini ülikooli professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks . Uurea on elusorganismis tekkiv valkude ainevahetuse lõppsaadus, mis väljub organismist uriini koostises. Nii anti 1828. aastal esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1848. aastal sünteesisid saksa keemik H. Kolbe ja inglise keemik E. Frankland äädikhappe. Edasi
hulk, kasvas kiiresti. Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka erinevaid teisi orgaanilisi ühendeid. Tema avastus ei kõigutanud vitalismi teooriat, kuid varsti järgnesid teated äädikhappe, sipelghappe, etüülalkoholi, benseeni jpt ainete sünteesi kohta lihtsatest anorgaanilistest ainetest
happeid, rasvu jm.) taimsest või loomsest toorainest, seepärast arvati, et orgaanilised ühendid saavad tekkida ainult elusorganismides. See õpetus on tuntud vitalismi (ladinakeelsetest sõnadest vis vitalis elujõud) nime all. Vitalism pidurdas keemia arengut, kuna koosnes valedest arvamustest. Ilma vitalismita võinuksid inimesed varem avastada orgaaniliste ühendite erinevaid kasutusviise. Esimeseks vastuväiteks vitalismile oli saksa keemiku F.Wöhleri avastus, kes 1828.aastal ammooniumtsöanaadi kuumutamisel sai uurea ehk karbamiidi (kusiaine). Vitalismi pooldajad kaitsesid oma seisukohti, väites, et uurea on organismi heitprodukt. Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M.Berthelot, 1854.a.), äädikhapet (H.Kolbe ja E.Frankland, 1848.a.), suhkrut (A.Butlerov, 1861.a.). 1842. aastal sünteesis nitrobenseenist aniliini N.Zinin ja sellest tulenevalt sai 1856
Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1845. aastal sünteesis saksa keemik H. Kolbe äädikhappe. 1850. Aastal sünteesis M.Bertholet rasvu
orgaanilisi aineid saab ainult organismidest. Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks. Revolutsioon toimus kakskümmend aastat hiljem, 1828. aastal kui Berliini Ülikooli professor Friedrich Wöhler, kes oli Berzeliuse suur sõber, endalegi ootamatult pliitsüaniidi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. See saavutus andis tugeva hoobi vitalismile, kuid seda inimestes kinnistunud seisukohta oli raske muuta. Alles 19. sajandi keskel lükati see täielikult ümber, peale seda kui Nikolai Zinin oli sünteesinud aniliini ja Hermann Kolbe koostöös Edward Franklandiga sai hakkama äädikhappe sünteesimisega. Peale vitalismi ümberlükkamist hakkas orgaaniline keemia teadusharuna arenema väga kiiresti. Tekkis ka mitu uut orgaanilise keemia definitsiooni, neist tuntuim Carl Schorlemmeri määratlus
tähtis pole erutuse vorm, vaid organ, kus see tekib (silmale mehhaanilist mitte valgusega seotut mõju avaldades kujutab saavutatud efekt endast ikkagi nägemisimpulssi). 1843. aastal näitas du Bois-Reymond, et elektriimpulss pole oluline mitte ainult lihaste töös, vaid ka närviimpulsi edasikandmisel. Sellised näited iseloomustavad õhkkonda, kus senised vitalistlikud kontseptsioonid taganema hakkasid. H. v. Helmholtzi panus vitalismile surmahoobi andmisel seisnes selles, et ta sõnastas energia jäävuse seaduse (mille kohaselt suletud süsteemi energia on ajas muutumatu, energia ei teki ega hävine, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele). Helmholtz mõõtis erutuse kiirust närvikoes ning tegeles nii nägemis- (leiutas oftalmoskoobi ning püstitas silma akommodatsiooniteooria6) kui kuulmismeele füsioloogiaga. Tema õpilane Wilhelm Wundt oli eksperimentaalpsühholoogia rajaja. C
annaabi.ee 
