Ta tantsis niisuguse hooga, et ta isegi seda tähele ei pannud, millal Kõrboja perenaine pähklapühale ilmub. Lõpuks tantsis Villu jälle Annaga. Mis siis nüüd saab? Eevi on ju täiesti unustatud. Päris selgelt on näha juba ette, et lõpp tuleb preili ja Villu vahel lilleline. Aga sellepärast ma lugemist ei lõpetanud. Villu ja Kõrboja preili läksid järve äärde. Seal palus preili Villul hakata uueks Kõrboja peremeheks. Villu läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini, kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und. Pählapüha öösel vastu Esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Teda otsiti ning ka leiti, kuid ta oli suremas. Ta lamas pikuti pöölmädanenud pingi all ning Mikk hakkas tooma labidat, millega koer ära matta, kuid preili kuulis kusgilt kaugemalt teise koera ulgumist. Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui
"Säh, su poeg saatis!" Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele Mareti põlved hakkasid värisema. unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta "Poeg - poeg -?" pomises ta. "Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu." poole rutata, kuid ta jalad ei pääsenud pai-gast, ta rabeles ja viskles, kuni karjatades "Elab ta - on ta terve -?" lõõtsutas Maret läm-budes. ärkas. "Elab, mis elab, aga halvasti läks tal," sülitas sõja-mees. "Mürgine pomm põletas ta Ja ärgates ei mõistnud ta, kelle häält oli kuulnud: poja Jakobi, iseenese või hilise näo." teekäija oma, kes teis-pool jõge läbi sügistuule venet karjus
Eitasid üldse olemise materjalistlikku külge. Nende jaoks oli maailm üleni vaimne. Väitsid, et materjaalne on tõelise maailma peegelduse vari. Sümbolistidest eelkõige Maeterlinck, ,,Pimedad" jne väikesed ühevaatuselised näidendid. Paradoksiga seisame silmitsi: saatus ei sõltu keskkonnast, aga tuleb välja et see saatus koosneb millestki muust (üleloomulik jne, eesmärk ei ole arusaadav). Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Vool 19-20 sajandi vahetusel, suund kunstis ja kirjanduses, mis leidis peamise väljenduse kujutavas kunstis ja lüürikas; oli mõtteviis. Idealistlik, müstiline, religioosne. Maailmavaade maailm ratsionaalsel teel tunnetamatu, müstiline alge oluline. Teemad igapäevane elu unenägudesse
Eitasid üldse olemise materjalistlikku külge. Nende jaoks oli maailm üleni vaimne. Väitsid, et materjaalne on tõelise maailma peegelduse vari. Sümbolistidest eelkõige Maeterlinck, ,,Pimedad" jne väikesed ühevaatuselised näidendid. Paradoksiga seisame silmitsi: saatus ei sõltu keskkonnast, aga tuleb välja et see saatus koosneb millestki muust (üleloomulik jne, eesmärk ei ole arusaadav). Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Lava kerkib seal kui figuur, kes peab ühte kaitsma teise eest. Lavastajateatris ei seisa lavastaja silmitsi kollektiiviga vaid lavastajaga (üks ühele). Inertsus väga suur kui kollektiiviga vastamisi seisab. Lavastaja on dramaturgi liitlane teatris, nagu dramaturgi käsilane
Tähendab, sinu mees ta pole!» «Järgmine!» «Tuhat ja tuline, on sel aga molu!» «Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!» «Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» 45 «Braavo, braavo!» «Ma lämbun!» «Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi. Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle kuuldavuse piiri, tehes Sau-veuri * järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' * järgi kaheksa tuhat võnget sekundis. 2 5 Mis puutub Gringoire'isse, siis sai ta, kui esimene ma-sendushoog mööda oli läinud, jälle tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.
paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja. Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks. Üks rõõm oli ilmas vähem. See mõtete ja tundmuste rodu valdas teda päeval ja öösi painasid teda unenäodki samas suunas. Päevad nagu mõjutasid öid ja ööd päevi. Ööd viskles ta sonides asemel ja päeval otsis ta paika, kus oleks üksi. Imelikul kombel ei tundnud ta oma üksindust kuski nii sügavasti, kui just selles vanas kuuris, kus ta oli õlgedes maganud oma südamest ühe ilusa rõõmu. Sellepärast hakkas ta siia hiilima, nagu kisuksid teda lapsepõlve-mälestused õlekoole istuma. Need õled seisid siin vististi juba aastaid. Nemad kuulusid sinna ajajärku, kus härra Mauruse
annaabi.ee 
