grammi kuni sinivaalani, kes ulatub üle 30 meetri ja 150 tonnini. Katteelundkond Imetajate katteelundkond võtab vastu välisärritusi ja kaitseb organismi väliskeskkonna negatiivse mõjude eest. Nahk koosneb imetajatel, nagu ka selgroogsetel kahest kihis, välimisest marrasnahast ja sisemisest ehk pärisnahast. Nahk on kaetud karvadega. Karvad sisaldavad pigmenti, mis määravad ära välise värvuse. Pikemad ja tugevamad pealiskarvad kaitsevad nahka ja pehmemaid aluskarvu ehk villkarvu mis kaitsevad külma ja sooja eest. Nahas on palju näärmeid: higinääre, rasunääre, mille eritis hoiab karvad märgumatutena ning naha elastnsena. Paljudel liikidel on rasunäärmetest kujunenud ka erilised lõhna- või haisunäärmed. Higinäärmetest on tekkinud ka piimanääre. Imetajate nahk on paks ja elastne, selle alumise kihi alla koguneb rasv. Katteelundkonna hulka lisaks karvadele loetakse ka varvaste kaitseks kujunenud
lambad. Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad. Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad. Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest, pidamisest, villa pügamisjärgsest
villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 8.Lammaste paaritussesoon ja paaritamine Lammas on sesoonselt polüestriline loom:· indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei
t. villa kvaliteeti, tänu millele suureneb nende haprus, hügroskoopsus ja väheneb soojajuhtivus. Säsikiht kaitseb looma temperatuuri suurte kõikumiste puhul üle- ja alakuumenemise. Seepärast metsloomade karvad ja aborigeensete lambatõugude villkarvad sisaldavad alati säsikihti. Kuid villaste riietusesemete valmistamiseks kasutatav peen- ja poolpeenvill peab sisaldama võimalikult vähe säsikihti omavaid villkarvu. Sellest tingitult on hakatud villateaduses kasutama väljendit medullatsiooni protsent, mis näitab, kui suurel hulgal villaku villkarvadest esineb säsikihti e. medullat. Jämedama villaga lammaste vill, mida kasutatakse vaipade, mööbliriide tootmiseks võib sisaldada säsikihti omavaid villkarvu. Näiteks Austraalias on seatud vaibavillale järgmised kvaliteedinõuded: villkarva keskmine diameeter 36...40 µm; säsikihti mitteomavaid
häbememokkadel. Karvkate ei ole keha erinevates piirkondades ühesugune ja varieerub individuaalselt. Väliskujult jagunevad karvad mitmesse tüüpi. Pikkade karvade hulka kuuluvad juuksed, habeme- ja vurrukarvad, kaenlaaugu, suguelundite ja häbemekingu piirkonna karvad. Lühikeste harjaskarvad hulka kuuluvad kulmude ja ripsmete karvad, ninasõõrmete ja välimise kuulmekäigu karvad. Kerel, näol ja jäsemetel leidub ka peenikesi alus- e. villkarvu (udekarvad). Karvad paiknevad nahapinna suhtes kaldsuunas. Karva algusosa - karvajuur - asetseb naha süvades kihtides ja algab jämedama osana -karvasibulana, millesse tungib sidekoeline karvanäsa. Karvajuur asub naha sees leiduvad karvanääpsus e. folliikulis. Karva vaba nahast väljaulatuvat osa nim. tüvikuks (ka varreks, rootsuks). Karv koosneb säsist, mida katavad koor ja koorend. Aluskarvadel säsi puudub
soovitud juhul villasäugu määrdunud osa vaid ligikaudu veerandiku villasäugu üldpikkusest. Kui villasäuk on määrdunud üle 50% ulatuses on tegemist halva rasuhigiga ja lahtise, hõreda villakuga, mis on keskkonna-tegurite suhtes väiksema kaitsevõimega. Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest,
annaabi.ee 
