Peeti pidusid,tantsiti,suitsetati,joodi.Ann oli armunud Timosse. Ühel õhtul korraldati saunapidu.Kui kõik olid kordamööda saunas käinud,läksid Ann ja Timo veel puid alla panema-juhuks,kui keegi peaks tahtma veel sauna minna.Seal saunas kaotas Ann oma süütuse seksides Timoga.Ta tundis,et armastab Timot,ega mõistnud,et poiss peale seksi temalt midagi muud ei soovinudki.Kui nad uuesti õues lõkke ääres istusid,tundis Ann kärsahaisu.Saun oli põlema läinud.Tulekahju suutsid nad tänu Villemile kustutada,kuid saunas magas Kerli,kellele tuli nüüd kiirabi kutsuda.Õnneks jäi tüdruk elama. Edasi läks elu veidi rahulikumaks.Seda eelkõige sellepärast,et Anti sõitis linna raha hankima ja Rita oli endale mingid uued sõbrad leidnud ning käis nüüd tihti nende juures.Raha oli neil viimseni otsas(ka Anni hoitud salaraha) ja süüa ei olnud midagi.Ainus,mis Anni rõõmustas,oli see,et Villem käis tal iga päev külas.Villem oli nagu hea
ja nägi sealt aknast kuidas Lui ämmaemandaga kohale jõudis. Hiljem koju jõudes Tooni ja ta väike tütar juba magasid. Kustas käis teda vaatamas ja õnnitles. Varsti aga tõid Kaarel ja Lui külast paar tamme ja jämedamat puud isa laeva jaoks. Kustasel aga näis joomine muutuvat ikka enam igapäevasemaks. Tooni kutsus teda vahest korrale, et ta ei lärmaks, kui laps magab. Ükspäev kuulis Kustas püssilaske. See oli Villem, kes püssilaskmist harjutas. Ta jooksis alla jääle Villemile seltsi. Naljatasid üksteise laskmisoskuste kohta. Villem õpetas Kustast, et kui nad jääle lähevad, siis suurtele hallidele viruta kuidas tahad, aga mustudele peab ninna laskma, muidu kaovad vee alla. Sellele harjutuspäevale järgnes rida teisi ja Kustas rääkis juba koduski, et läheb jääle ja keegi seda mõtet maha ei laitnud, sest Kustas oli üsna osav. Küünlakuu lõpul hakati ennast jääle minekuks valmis seadma. Jääle läksid Kalamaja Priidu, Tuisu
eneseharimise konkursile oma soololaulu ,,Mälestused ühendavad", meeskoorilaulu ,,Nüüdisaja aatelaul" ja klaveripala ,,Talveinspiratsioon". Tema kahte viimast tööd auhinnati ja kohalikku ajalehte ilmus arvustav märkus. Viljandi Gümnaasiumis loodud parimateks teosteks loetakse ,,Nüüdisaja aatelaul" meeskoorile ja ,,Lumehelbeke" segakoorile. (Tõnson 1967: 31) 1932. aastal Gümnaasiumi lõpetamine tõi kaasa Villem Kapile suure dilemma, kuhu minna edasi õppima. Kuigi Villemile soovitati enne komponeerima asumist õppida amet selgeks, suundus ta siiski edasi Tallinna konservatooriumi. Oma õpinguid Tallinnas alustas ta August Topmani oreliklassis. Tema lemmikalaks oli improvisatsioon, kus ta kuulus selle ala tublimate hulka. Villem Kapp rääkis oma pedagoogist suure tänulikkusega, kui isikust, kes aitas palju kaasa tema arengule. Muusikaringi koor ,,Collegium Musicumi", mida oreliklassi õpilased dirigeerisid, andis Villem Kapile vajaliku dirigendipraktika ja
Lõpetajate hulgas oli ka Villem Kapp. Korraldasime mitu kontserti, osa mõisahoones, osa Suure-Jaanis. Pidasime seal ka loengu eesti soololaulust ja Mart Saarest. Näiteid laulis Tiit Kuusik. Ka minu klaverikontsert, mis valmis saksa raadio ülesandel ja Riigi Ringhäälingu tellimusel, kanti Lahmusel kahel klaveril ette, solistiks Artur Lemba. Juba tookord oli selge, et kui sovetid Eesti uuesti okupeerivad, tuleb põgeneda. Tegin sellekohase ettepaneku Villemile. Lubas, kuid lõpuks siiski jäi. Ja tegi õigesti. Temal sovettide silmis minuväärset patukoormat polnud ja Eestisse oli temataolisi mehi hädasti vaja. Pärast pidasime kirjavahetust. Lahmuselt on pärit ka mitu helitööd, nende hulgas 6-osaline klaverisüit " Lahmuse mälestused". Seal on juttu neist paigust, kus käisin, inimestest, kellega kohtusin ("Taevere vallamajas", "Teemeister Osche saunas", " Lahmuse koolimaja" jt).
Kõik see takistab nendes maades ristiusu asja (fidei negotium) ja on usule kahjuks (fidei detrimentum, Livonica 20 ja 21, 10, 42). Ka Riia piiskopi Nikolai on paavst kaebealusena ette kutsunud, ja juba oma kirjas 5. II. 1232 annab paavst oma saadikule juhtnööre Riia piiskopi vastu, kes noort ristiusu istandust oma orjusele on alistanud, mis ristiusku pööratavaid paganaid hirmuga täidab ja pöördunuid usu mahajätmisele (ad apostasiam, U. B. 123) avatleb. Kirjas oma saadikule Villemile (8. III. 1238) teeb Gregorius IX saadikule kohuseks kaitsta vastristituid, keda Saksa ordu ja ka mõned teised vaimulikud ja ilmlikud isikud püüavad orjastada ja neile ei taha lubada vabalt oma vara omada, unustades, et Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud poeg vabastas patuikkest. Saadik peab kindlasti hoolitsema, et vastristitutega nii ümber ei käidaks, et nad Kristuse märgiga märgitutena
annaabi.ee 
