· See raamat räägib sellest, kuidas teismeline tüdruk Ann leiab oma ema päevikud ning ta saab aru, et ema on talle kogu elu valetanud. Ta vihastub ja solvub ning põgeneb paariks nädalaks sõbranna maamajja, kus teda ootavad ees rasked katsumused ja huvitavad seiklused. Lõpp · Kui Ann sai aru, et Võsul ei ole tema ümber tõelised sõbrad hakkas ta tundma igatsust oma pere vastu aga ta kartis,et ta ema ei taha teda enam. Lõpuks palus ta Villemil ennast koju sõidutada. Kui aga poiss ta oma koju viis sai Ann suure üllatuse osaliseks, tema ema oli kõik see aeg Anni jälginud. Ann ja ta ema lepivad ära ja lähevad koju. Anni iseloom · Tark · Meeldiva välimusega · Arukas · Julge · Alati ei jäänud iseendaks · Vahel mõtlematu Autori eesmärk · Autor tahtis näidata tänapäeva teismeliste mõtlemist ja tegemisi. Selle raamatu mõte oli aru saada kui tähtis on perekond ja
Üksõhtu läksid osad kambast mitte just kõige kainema peaga ujuma ja see seltskond kes pärast ujumist tagasi tuli ei märkanudki, et üks neist on puudu. Seda märkas aga Villem, kes läks asja uurima ning kutsus politsei. Selgus, et tõesti üks poiss uppus seal. Peale seda intsidenti kadusid kõik kes seal olid olnud oma kodudesse. Ann jäi sinna üksi, tal oli raha ja toit otsas, ning lõpuks hakkas ta ka nii väga koduigatsust tundma. Ann lasi Villemil end tema koju viia. Nad istusidki mootorratta selga ning hakkasid sõitma. Kui nad jõudsid Villemi juurde, siis nägi Ann, et tema ema oli seal. Hiljem selgus ,et Anni ema on olnud juba aastaid Villemi sõber.
„Pildikesi seltsimajast” Käisin 7. detsembril Kuressaare Linnateatris vaatamas näitetükki „Pildikesi seltsimajast”. Peaosalised olid Karl Villem Viss, Taavi Sink ja Robin Soolind. Ma ei ole neid kunagi varem näinud mingit tükki näitlemas, sest see oli nende elu esimene näitetükk, kuid siiski nad näitlesid väga hästi välja arvatud see, et Karl Villemil unus korraks ühes kohas tekst ära. Minu lemmik näitlejaks osutus Karl Villem Viss, kuna ta naeratas terve aja laval olles olenemata Rita Ilvese karmist pilgust. Väga meeldis mulle ka üks kloun kelle nime näidendis ei mainitud aga teda kehastas Ekke Kaarel Rand. Ta meeldis mulle, sest ta viskas väga lahedaid kukerpalle kõva põrandaga lava peal. Robin sai ka oma rolliga väga hästi hakkama, sest kui tal oli tüdruku osa tegi ta väga hästi tüdruku häält järgi, ise alguses
Ta kaitses oma seisukohti ning usaldas oma sõpru. Raamatus oli veel palju põnevaid tegelasi, nagu näiteks Rita. Ta oli Anni klassiõde, kes oli kaks aastat istuma jäänud. Ta ei hoolinud hinnetest ega ka sõpradest. Rita suitsetas ning tarbis palju alkoholi. Kirjanik on raamatutegelasi väga hästi kirjeldanud. Teose lõpus sai Ann tead, et tema ema oli kogu aja Anni põgenemisest teadnud ning et Villem oli hoopis tema sõber. Ema oli palunud Villemil Annil silma peal hoida ja tema eest hoolitseda. Ann hakkas lõpuks oma emast puudust tundma ning läks tagasi koju. Raamatu sõnakasutus oli väga kerge ja seetõttu ka lihtne lugeda. Kasutati ka palju slängi. Raamatus väga huvitavaid sõnu palju ei leidunud, kuid sellegi poolest leidus huvitavaid väljendeid, nagu näiteks ,,kõik on sigalakku täis". Mulle meeldis raamatus kõige rohkem see, kui saun põlema läks, sest see oli raamatus kõige põnevam sündmus
pidama ja ema eest hoolt kandma. Lugu on jutustatud vend Villemi vaatepunktist ning seetõttu juhtumused Jakobi elust on katkendlikud. Jakobile kasvab Ameerika elu kiiresti külge ning ta üritab suures linnas läbi lüüa ja rikkaks saada. Muudab oma nime ameerikapärasemaks ning kutsub end nüüd kui Jacob. Sama kiirelt kui kasvab tema kirg apelsinide vastu, suureneb ka tema majanduslik seisus suurlinnas. Samal ajal on Villemil plaan hakata saarel pere looma, kuid ta ei loobu ideest, et ühel toredal päeval tuleb tema vend Jakob tagasi. Aeg läheb edasi ja mamma lootus näha oma teist poega, hakkab hääbuma. Tänu suurlinna suurele koormusele, kirjade saatmine Jakobi poolt jääb üha hõredamaks. Villem on tihti kahevahel ning tahab sõita üle mere ise vennale külla, kuid neid plaane ei vii ta kunagi ellu. Jakob jääb ka lõpuks paikseks ning võtab omale ameeriklannast naise. Vennad
Ta ei jaganud enam,kui kaua ta seal oli pikutanud või isegi maganud,aga lõpuks ärgates oli tal meeletult külm.Ja kusagilt eemalt kostus temani hääl,mis teda hüüdis:"Annu!"Ja see hääl kõlas nii ema hääle moodi...Siis kuulis ta ka Villemi häält.Villem oli märganud tema kadumist ja koos oma õdede-vendadega tulnud teda otsima.Ann oli talle tänulik hoolitsuse eest.Ja,et mitte enam sattuda olukorda,kus kegi soovimatu talle ligi ajab,palus Ann Villemil enda toa uksele lukk muretseda.Seda Villem tegigi.Arturi,kes Annile ligi ajas peksis Villem aga korralikult läbi. Ühel õhtul istutijälle lõkke ümber.Öö hakkas juba kätte jõudma,kui osa seltskonnast otsustas ujuma minna.Annil oli külm,tema loobus,Villem lihtsalt ei viitsinud.Kui teised ujumast tagasi tulid,märkas Villem,et üks poistest-Oleg,on puudu.Nad istusid Anniga mootorratta selga ja sõitsid mere äärde.Olegi riided olid rannal maas,järelikult poiss veest välja ei tulnud
Üks õhtu tulid kõik jälle kohale, oli väike istumine, väljas tehti lõket ja räägiti juttu niisama. Ann läks närvi ja hakkas nähvama, üks kamp läks minema, tema sõbrannad Reena ja Kätlin olid veel, kuid peagi läksid ka nemad minema, sõnagi lausumata. Ann jäi üksi, õigemini olid Villemiga kahekesi väljas. Kõik need päevad oli Ann üksi majas, Villem käis teda igapäev vaatamas. Kuni Villem võttis Anni enda juurde kaasa. Villemil oli mootorratas, nad istusid selle peale ja läksidki Villemi juurde. Annil olid asjad kaasa võetud. Kaugel eemal nägi ta kedagi istumas Villemi ajas, see oli ta ema. Ta jooksis ema juurde ja kallistas teda, ta vabandas ema ees mitu korda ja lubas, et ta enam nii ei tee mitte kunagi. Mulle meeldis see raamat, kuna see oli rohkem noortepärane. Sain palju huvitavat teada, kuidas võib käituda 14aastane laps tegelikult, kui tal on perega suuri tülisi ning mis võib juhtuda,
V. Reimani osaks sai kõneleda priiuse järjekordsel aastapäeval 1883, oma teisel ülikooliaastal. Suvevaheajad ta veetis kodus ja töötas gümnaasiumiõpilasena ja üliõpilasenagi, pastlad- rätid jalas, oma talu väljadel ja luhtadel, aga ka mõisaväljal. Üliõpilasena käis vahel pühapäevahommikuti karjaste eest karjas või viis neile süüa. Üliõpilasena oli ta kodus heinaajal alati kuhjategija. Paunal oli palju heinamaad ning palju heina, ja kuhje sai palju, nii et Villemil tulnud ühtelugu kuhja otsas olla. Üliõpilasaja- kulud n V. R. enda ülestähenduste järgi olnud ligi 2300 rubla, see oleks meie rahas üle 5000 krooni, seega küllaltki suur summa. Ei ole kindlasti teada, kas V. Reiman selle raha kõik isalt sai. Ühe lähedase sugulase teate järgi polnud isal küll rahast puudust, aga ta oli andnud napilt. Raha jooksvaiks väljaminekuks saanud ta tädi Ann Eckbaumilt ja eriti vend Jaanilt. Ülikoolis töötas Reiman virgasti ja süvenedes
Sõudjate jõud hakkas kustuma, käenahad hõõrdusid verele. Villem hakkas närve kaotama ja oli murdumise äärel paanikas. Simmu aga käskis tal vett välja visata. Villem plõksutas oma elektrilambiga ka SOS tähti, kuid vihane meri jäi tühjaks ja pimedaks. Villem hakkas korraga kisendama, hüüdis valjusti appi, ise olles nii meeleheitel kui saab. Kustas tahtis Villemi peale karjuda, kuid Simmu hoidis teda tagasi, ootas kuini Villem oma karjumised ära karjus ja andis talle aeru pihku. Villemil libises aga aer käest ja ta sattus veel suuremasse ahastusse. Paanikahoos pani ta ette Lui üle parda visata, mispeale Kustas läks talle kätega kõri kallale. Villem langes nuuksatades kokku ja jätkas Kustase kõrval sõudmist. Saabus uus hommik. Paat hulpis suure jääkuubikuna vees. Simmu hakkas jääd ära peksma ja vett välja loopima. Aerutati aegamisi, et jõudu hoida. Villem halises ikka edasi. Siis ütles simmu Kustasele, et ta võiks lahtiseid asju paadist välja visata
(Tõnson 1967: 40-42, Ratassepp 1978: 58) Nõukoguse korra kehtestamisega jätkas Villem Kapp oma õpingud A. Kapi juures. Valmisid ,,Canzonett" viiulile, trio viiulile, klaverile ja tsellole, ,,Eleegia" keelpillidele ning klaverisonaadi esimene osa. Suur Isamaasõda tõi Villem Kapi oma abikaasaga 1941. aasta suvel tagasi Suure-Jaani, teenides ülalpidamist ,,Ilmatari" koorijuhina, klaveritundide andjana, kirikuorganistina ja kohaliku Tuletõrje Seltsi orkestri dirigendina. Hiljem õnnestus Villemil jätkata õpinguid Heino Elleri juures, kus valmisid instrumentaalpala ,,Nokturn" tsellole ja klaverile, ,,Sügisejutt" klaverile, soololaul ,,Ilutegija", ,,Eesti muld ja eesti süda" meeskoorile ning kolm teost sümfooniaorkestrile. Villem Kapp pöördus tagasi pealinna pärast Tallinna vabastamist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, kus ühines Eesti muusikakultuuri eest võitlejatega. Samal aastal 1. novembril astus Villem Tallinna Riikliku
annaabi.ee 
