Uno Naissoo ei kuulunud nende heliloojate hulka, kes kord avastatud muusikalist leidu kasutavad aastast aastasse. Iga laulu jaoks leidis ta uue muusikalise lahenduse. Sellepärast on tema laulud värsked ning kordumatud. Ta juhatas Vabariikliku Haigla naisansamblit ja ETKVL-i ansamblit "Onyx". Laule kirjutas ta ansamblile "Collage" ja teistelegi. Pillimehena mängis ta mitut instrumenti sellistes kollektiivides, nagu "Rütmikud", "Swing Club", "Stuudio 8" ja "Metronoom", viljeldes nii dzässi kui tantsumuusikat. Aastaid jätkus tal tahtmist laulda ka Tallinna Kammerkooris. Jääb nimetada organisaatoritöö dzässiürituste ning lauluvõistluste organiseerimine. Ta võttis osa paljude züriide ja kunstinõukogude tööst ning oli valitud endisse Tallinna Linna Keskrajooni Töörahva Saadikute Nõukogusse. Tänasel päeval on G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolil kujunenud traditsiooniks
pole aidanud säilida oma kandi keelel ja kultuuril, hoida reostumata kaunid järved ja lasta kasvada sihvakal metsal? Ka Haanja looduspark loodi mõttega säilitada selle paiga kultuurilisi ja looduslikke väärtusi ning aidata kaasa kohaliku eluolu arengule. Just säästev areng on see põhimõte, millele toetudes looduspark ja kohalik rahvas võivad teha koostööd. Haanja võib saada üle ääremaaseisusest, arendades loodushoidlikku puhkemajandust ning turismi, viljeldes looduslähedast põllumajandust ning kasutades säästvalt loodusvarasid. Kasutatud kirjandus: 1. http://www.haanjapark.ee/ 2. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9701/haanja.html 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Haanja_looduspark 4. http://www.suurmunamagi.ee/ 5. http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_Munamägi 6. http://www.visitvoru.ee/?id=99
muusikute tugevaid ning nõrku külgi. Ta oli veendunud, et iga õige helillooja peab olema tihedas kontaktis oma muusika esitajaga. Ta peab tundma peale tippesinejate ka tavaliste taidlusansamblite tööd ning võimalusi . Ise juhatas ta Vabariikliku Haigla naisansamblit ja ETKVL ansamblit "Onyx". Laule kirjutas ta ansamblile "Collage" ja paljudele teistele. Pillimehena mängis Uno tosinat instrumenti paljudes kollektiivides, nagu "Rütmikud", "Swing Club", viljeldes nii dzässi kui tantsumuusikat. Aastaid jätkus tal tahtmist laulda ka Tallinna kammerkooris, mille loomise idee algatajaks ta oli. Jääb nimetada tohutu organisaatoritöö - dzässiürituste ning lauluvõistluste organiseerimine. Ta võttis osa paljude züriide ja kunstinõukogude tööst ning oli valitud endisse Tallinna Linna Keskrajooni Töörahva Saadikute Nõukogusse. Uno helilooming ulatub lihtsatest rahvapillipaladest peenekoelise kammermuusikani 7 dzässisüiti,
Ta oli veendunud, et iga õige helilooja peab olema tihedas kontaktis oma muusika esitajaga. Ta peab tundma peale tippesinejate ka tavaliste taidlusansamblite tööd ning võimalusi . Ise juhatas ta Vabariikliku Haigla naisansamblit ja ETKVL-i ansamblit "Onyx". Laule kirjutas ta ansamblile "Collage" ja teistelegi, kes repertuaarimuredega tema poole pöördusid. Pillimehena mängis Uno Naissoo tosinat instrumenti paljudes kollektiivides, nagu "Rütmikud", "Swing Club", "Stuudio 8", "Metronoom", viljeldes nii dzässi kui tantsumuusikat. Aastaid jätkus tal tahtmist laulda ka Tallinna Kammerkooris, mille loomise idee algatajaks ta oli. Jääb nimetada tohutu organisaatoritöö - dzässiürituste ning lauluvõistluste organiseerimine. Ta võttis osa paljude züriide ja kunstinõukogude tööst ning oli valitud endisse Tallinna Linna Keskrajooni Töörahva Saadikute Nõukogusse. 6
keskendub varasemast veelgi enam maailmavaadete põrkumisele. See on välja toodud rahvuslasest Henn Ahase ja tema kommunistist venna Juhan Ahase salajase taaskohtumise läbi. Romaani esmatrükk ilmus 1954 Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandes. Kordustrüki andis välja aastal 2002 Tallinna kirjastus Olion. 14 KOKKUVÕTE Kivikas tuli kirjandusse mäsleva ja põneva natuurina viljeldes futurismi, avaldas ta 1919. aastal A.`Le Coq`i õllevabriku pudelisiltidel lühikeste proosavormide kogu "Lendavad sead". Järgnes koos luuletaja Erni Hiirega kahasse avaldatud vihik "Ohverdet konn" (1919). Albert Kivikas on Eesti kirjanik, kes õppis 1920-21 Tartu ülikooli filosoofia- teaduskonnas, töötas ajakirjanikuna, oli 1938-40 Estonia dramaturg, toimetas Saksa fasistliku okupatsiooni ajal ajalehte "Eesti Sõna". Lahkus 1944 Rootsi. Alustas
Russowist ("Kolme katku vahel", 1970-1980) kui ka 19. sajandi alguse Liivimaa aadlimehest Timotheus von Bockist ("Keisri hull". 1978), 19. ja 20. sajandi vahetuse juuraprofessorist Friedrich von Martensist ("Professor Marcensi ärasõit", 1984) ja iseseisva Eesti eest võidelnud Jüri Viimsist ("Tabamatus", 1993). Autobiograafilised on "Wikmani poisid" (1988) ja "Mesmeri ring" (1995). Nagu Jaan Kross, kuigi teistsugust kirjanduslaadi viljeldes, aitas eestlaste rahvuslikku eneseteadvust turgutada fantastilisi visioone ehitanud Lennart Meri. Tema reisiraamatutes ("Virmaliste väraval", 1974; "Hõbevalge", 1976; Vahendiks said võrdlused ja satiir. Teerajajaks kujunes Stalini aja sümboolne kujutamine 567 Artur Alliksaare näidendis "Nimetu saar" (1966). Absurditeatri võimalusi kasutus eriti Paul- Eerik Rummo oma näidendis "Tuhkatriinumäng". Tartu Vanemuise teatris vapustas see "modernseks klassikaks" nimetatud tükk 1969.
annaabi.ee 
