mail 1989 aastal. Muuseum asub 1738. aastal ehitatud mõisavalitseja majas. Kõige esimene ese muuseumis oli õllekann. Tori Muuseum kogub Tori ajalugu ja tänapäeva kajastavat informatsiooni ja esemelist materjali ning säilitab seda. Muuseum korraldab näitusi ja muid üritusi. Muuseumi kasutuses on kaks hoonet. Muuseumituba asub valla sotsiaalmajas. Eksponaadid asuvad 1814 aastal ehitatud ümarpalgist seinte ja laastukatusega mõisa viljaaidas. Tori kirik- nurgakivi pandi luteriusu kivikirikule 17.septembril 1852.aastal, pühitseti 1854.aastal. Kolm aastakümmet hiljem ehitati kirik ümber. 22.septembril süütasid Saksa väed kiriku põlema, see hävitas enamuse kirikust. Kuni kaheksakümnendate lõpuni seisis kirik varemeis, sest seda ei lubatud taastada. 1990.aastal alustati kiriku renoveerimist, taastamistööd kestsid mitemeid aastaid. 2001. aasta 23. aprillil nimetati Tori kogudus Tori
Leiva vastu tundsid meie esivanemad sügavat austust, sest see sai lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Leib oli püha ja ta on meist vanem. Öeldakse küll, et inimene ei ela üksnes leivast, siiski ei saa kuidagimoodi läbi ka ilma leivata. Leivavili Leivavili tuli õigel ajal lõigata, siis terad välja rabada või masindada ning kuivatada. Leivavili ei tohtinud põllul hakata idanema ega kopitama minna. Heal leivaviljal pidi olema puhas lõhn. Vilja hoiti viljaaidas kirstus kaane all, et närilised ligi ei pääseks. Leivajahu Head leivajahu saadi sellest rukkist, mille terad masindati välja viljapeksumasinaga, sest rehetoas kuivatatud teradele jäi mõnikord kerge suitsulõhn juurde. Leivajahule esitati küllalt kõrgeid nõudeid. See pidi olema kuiv ja sõre, ilma igasuguse ebameeldiva lõhna ja maitseta. Hea jahu ei tohtinud pihku võttes klimpi jääda, see ei tohtinud olla liiga peenike ega liiga sõre ja veskikivid pidid olema puhtad. Leivajahu
siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises
ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust
Peeter I, kes lubadusega endised õigused taastada üllatavalt kiiresti baltisaksa aadli toetuse teenis kõik need positiivsed arengud lõpetas 1669. a näljahäda ja 16951697 olnud nn Suur nälg (vt lk 115), kus suri 20% rahvastikust, teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda Eestis kohalikud võimud ja linnad, omades küll 1696. a veel märkimisväärseid viljavarusid, toetasid nälgijaid võimalikust palju vähem; sel ajal, kui "riigi viljaaidas" surid inimesed massiliselt nälga, veeti siit vilja välja Rootsi ja Soome, kus valitses samuti ikaldusest tingitud nälg Põllumajandus: mõisate arv Eestis ulatus 17. sajandi lõpuks üle tuhatande, jäädes selliseks kuni 20. sajandi alguseni mõisnikud panid rõhu teravilja kasvatamisele, sest see andis suuremat sissetulekut, Eestist sai põhjapoolseim maa, mis suutis vilja välja vedada, kõige enam kasvatati rukist, põlluharimine toimus nii
annaabi.ee 
