Mõnd saart on määratus leidmata. Ometi meres, Mõnd sadamat vilusat. kuulutab luuletuse Oma saart aga mina ei leia, lõpp, et elu on Oma unistust ilusat. elamist väärt Ma sõuan merel – ja hõljun Ja lained hõljuvad ka, Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved – Oma saart aga otsin ma. Luulenäide • Sügisemaru Marie Under Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus, kohutab tigedalt lindusid pesas, karustab kadaka käharaid, kolletanud põõsaid, kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, kitkub ja katkub veel viimaseid külmetanud lilli, hullab ja mõllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. • Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust, kaevates kohavad kuused ja kased ja männid: võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni. Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
on ka mulle väga südamelähedane, sest seal ma ,,... käin ning kastesse ja rohtu / pudeneb mu süda särav...". Under räägib loodusest kui võrratust ilust ja ,,...Päike, kõige õitsva ema!...". Eestimaal on see omapärane ja ilus. Samas ei jäta ta ka mainimata, et igal asjal on ka omad halvad pooled. Sügisemaru Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsades läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. Kevad jäi Underile kõige rohkem südamese, sest see peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu
Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. - siis kaisutad teda ja taandudes ruttu, kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. - siis kaisutad teda ja taandudes ruttu, kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
,,/Lehti puudelt sajab / põhja pool maa vööd, / tali endale teed rajab, / aasta juhatab sisse polaarööd. /" Võrreldes Visnapuuga, meeldis Underile sügisluule rohkem kui talveluule. Sügisestest tormidest ja marudest on hea rääkida, kuid samal ajal on loodus nii värvikirev ja lummav. Kuigi üheks paremaks viinakuu luuletuseks võib pidada ,,Sügisemaru" Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme. (Marie Under) Kuid teemaks ei ole ainult aastaaegade luuletused. Mõlemate kogutud luuleteostes leidub ka palju looduses pesitsevatest saladustest ja ohtudest
rajab, / aasta juhatab sisse polaarööd. /" (,,Euroopa sügis") Võrreldes Visnapuuga, meeldis Underile sügisluule rohkem kui talveluule. Sügisestest tormidest ja marudest on hea rääkida, kuid samalaajal on loodus nii ilus ja kaunis. Näite mille ma leidsin näitab sügise katastroofilisemat poolt, kuna sügis ei ole aeg, kus ei toimuks mitte midagi. Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus, Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas, Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme. (,,Sügisemaru")
annaabi.ee 
