et igaühe ajalukku on jäänud erinev pitsat. Näiteks Dante kohtus oma tulevase armastatuga varajases lapseeas, olles kõigest üheksa, ent juba teadis, et justnimelt sellest ingellikust naisest peab saama ta südame vallutaja. Samas, nagu ,,Uuest elust" teame, hoidis ta oma armastuse endale, Beatrice eest salajas lausa eemal hoidudes kui viirastusest. Ometigi oli see sügavaim kokkukasv, mida maailm eales näinud. Dante võttis oma reaalselt olematust suhtest kõik. Tänapäeva inimestele on muutunud nn tõeline armastus niivõrd kättesaamatuks unelmaks, et seda ei peeta enam pühaks kuis see oli Dantele. Kuigi Augustinuse mõttes ei kajastu füüsilist valu, mida selle ülima tunde nimel tihti taluma peab (Romeo võis Juulia juurde aknast üles ronides end vigastada), võib seda leida ,,kaotuses", mis võib olla ka viide
purjetada. Sinna jäi tal aga jõudmata, sest õhtul enne laeva väljumist leiti ta rannakividelt lõhkise peaga - surnuna. Kuna reisi eest oli juba ette makstud ja raha polnud kellelegi tagastada, saadeti kodumaale hoopis tema puusärk. Enne surma oli aga ka Zwarte jõudnud huvilistele pajatada, et see Tallinn on üks hirmus linn ja tema tänab kaitsepühakut, et ta sellest teda ööl ja päeval kummitavast Rataskaevu tänava viirastusest lõpuks ometi eemale saab. MUUD ASJAOSALISED: Arend Goswin omal ajal Laurentz Bruysi parim sõber. Tal oli 4 last 3 poega ja tütar. Pojad surid noortena, tütre Dorothea sünnitamine käis aga naisele üle jõu ja viis ka tema hauda. Goswin ei abiellunud uuesti ja pühendus virtina abiga tütre kasvatamisele. Dorotheast kasvas imeilus neiu, kes oli küll vaga ja kombekas, kuid veidi nõdrameelne. Seetõttu otsustas Goswin
Esimene vaatus I stseen: Tunnimeeste vahetumine lossimüüril südaööl. Vahid räägivad viirastusest, mis on südaööl end ilmutanud. Horatio viirastust ei usu. Nii ongi ta kohale kutsutud, et võiks vaimu oma silmaga näha. Marcellus ja Horatio arutavad maal toimuvat: valmistutaks justkui sõjaks. Horatio selgitab, et oodatakse Norra rünnakut, et kord kaotatud maa-alad tagasi võtta. Horatio märgib, et ended kuulutavad suurt vapustust. Jälle ilmub kadunud kuninga, vana Hamleti vaim ja Horatio otsustab ta kinni pidada. Marcellus ja Horatio püüavad vaimu tabada, kuid see kaob
Shakespear Hamlet- 1. küsimused I vaatus I stseen Mis toimub lossimüüril? Kui usutav on see asjaosaliste jaoks? Tunnimeeste vahetumine lossimüüril südaööl. Vahid räägivad viirastusest, mis on südaööl end ilmutanud. Horatio viirastust ei usu. Nii ongi ta kohale kutsutud, et võiks vaimu oma silmaga näha. (lk 8-9) Marcellus ja Horatio arutavad maal toimuvat: valmistutaks justkui sõjaks. Horatio selgitab, et oodatakse Norra rünnakut, et kord kaotatud maa-alad tagasi võtta. Horatio märgib, et ended kuulutavad suurt vapustust. (lk 10) Jälle ilmub kadunud kuninga, vana Hamleti vaim ja Horatio otsustab ta kinni pidada.
minu tuppa. Arvatavasti taheti mind niiviisi unest äratada. Teiste seinte varisemine oli litsunud mu julmuse ohvri värskesse krohvi – lubi koos leekide ja korjusest õhkuva ammoniaagiga oligi siis valmis teinud portree, nii nagu ma seda nägin. Kuigi ma sel kombel oma mõistusele, kui mitte lausa südametunnistusele, tolle äsja kirjeldatud fakti varmalt ära seletasin, ei jätnud see ometi mu mõttekujutusele sügavat mõju avaldamata. Mitu kuud ei saanud ma lahti kassi viirastusest; ja selle aja jooksul valdas mu südant uuesti ebamäärane tunne, mis tundus olevat, aga ei olnud, südametunnistuse piin. Hakkasin koguni kahetsema, et olin looma kaotanud, ja vaatasin viletsates urgastes, kus ma nüüd tavaliselt käisin, ringi, et leida mõnda sama liiki ja umbes sama välimusega lemmikut, kellega teda asendada. Ühel ööl, kui ma pooljoobnult istusin ühes enam kui kurikuulsas urkas, äratas äkki
vormirikka skulptuuri detaile. Selle viirastuse mõju all kujutles Claude, et ta näeb ilmsi põrgu kellatorni. Tuhanded tuled sellel koledal kellatornil paistsid talle päratu suure põrgutule õhuaukudena. Hääled ja kumin, mis sealt kostsid, tundusid kisana ja korisemisena. Tal hakkas hirm, ta pani kõrvad kinni, et mitte midagi enam kuulda, pööras selja, et mitte midagi enam näha, ja läks suurte sammudega sest õudsest viirastusest eemale. Kuid viirastus oli tas eneses. Kui ta end linna tänavatelt leidis, paistsid poeakende valguses edasi-tagasi liikuvad inimesed tontidena, kes alatasa tema ümber tiirlesid. Ta kõrvus sumises imelikult, eriskummalised meelekujutused ajasid ta vaimu segi. Ta silm ei seletanud maju ega tänavakive, vankreid, mehi ega naisi, kõik see oli talle ainult ebamääraste esemete segu, millede piirjooned ühte sulasid 348
annaabi.ee 
