Kolm vihmapiiska Elasid kord kolm vihmapiiska. Nad elasid pilves rahulikku elu. Vihmapiisad olid juba suureks kasvanud ja pilvetaat otsustas nad suurde maailma saata. Vihmapiisad polnud sellega nõus, kuid pilvetaadi otsust oli raske muuta. Järgmisel päeval pidid kolm vihmapiiska teiste vihmapiiskadega hüvasti jätma. Pilvetaat saatis nad vihmana alla maa peale. Maa peale jõudes olid kolm vihmapiiska väga vihased, sest nad arvasid, et neid ei ole enam pilvel vaja. Nad arvasid, et mitte kellelgi ei ole neid vaja. Vihmapiisad vaatasid ümbruskonnas ringi ja said aru, et nad olid metsas. Nad otsisid metsast, et äkki keegi teab, mida võiksid alla sadanud vihmapiisad teha, kuid ei leidnud peale linnu kedagi. Linnuke aga oli suureks abiks, sest ta oskas vastata kolme piisa küsimusele
Kaunis, salapärane ja lummav stiihia, peites endas mitmeid saladusi kõike hõlmavate protsesside toimumisest. Iga päev on nagu paradiisis ärkamine, kui oskame märgata seda piiramatut kaunidust, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Meie imepärane loodus, mis armastab jäägitult selle planeedi igat eluvormi, alustades primaatidest, lõpetades inimsoo suurvaimudega. Tänutäheks kostitab kõikvõimas meid päikesetõusu ja -loojangutega, kustutab lõpmatut ja igikestvat janu vihmapiiskadega, tõrjub pahameelt vikerkaare ja sünget väsimust lumeräitsakatega. Ning see kõik on oskuslikult sümbioosusesse sätitud, pakkudes külluslikult kogemusi siin, Maal, elades. Oleks me vaid nii targad, et oskaks kogu seda imposantset õndsust hinnata ja selle rütmis hingata. Kogu inimkonna poolt kasvatatud kurjuse eest oskab loodus andeks anda. Emake Maa andestab meile meie vead. Jooksujalul jõudis inimkond agraarühiskonnast tarbimisühiskonnani, kus lihtne rõõm looduse
Termini happevihmad võttis kasutusele inglise keemik R.A. Smith, kes 1852. a. avaldas töö Manchesteri ümbruse vihmade koostise kohta.(K.Eerme 1996) 3 Väävli ja lämmastiku depositsioon Hapestavad väävli-ja lämmastikuühendid eralduvad õhust kas märg - või kuivdepositsioonil. Märgsadenemisel reageerivad gaasilised SO2 ja NO2 pilvede tilkvee või vihmapiiskadega ja laskuvad maha sademetega. Eriti hügroskoopne on vääveldioksiid - veega kokku puutudes lahustub ta selles kergesti. Võib toimuda ka vastupidi, et veepiisad hakkavad kondenseeruma väikeste väävelhappe kübemete ümber. Selliselt tekkivad osakesed moodustavad nn. sulfaadiaerosoole, mis osalevad samuti kasvuhooneefektis. Aerosooli osakesed toimivad vee kondensatsioonituumadena õhus, soodustades niiviisi pilvede moodustumist ja muutes kliimat jahedamaks
väävlisisaldusega kütuseid. Lämmastikuühendid: Tähtsaimad tekkekolded on liiklus ja energiatööstus. Atmosfääris muutub NO kiiresti NO2-ks. Looduslikud allikad on välk, muld ja kahjutuled. Ammoniaak vähendab sademete happesust, kuid suurendab mulla ja vee hapestumise ohtu. Väävli ja lämmastiku depostsioon: Hapestavad ühendid eralduvad õhust kas märg- või kuivdepositsoonil. Märgsadenemisel reageerivad gaasilised SO2 ja NO2 pilvede tilkvee või vihmapiiskadega ja laskuvad maha koos sademetega. Kuivdepositsiooni ei tingi üksnes õhurõhk. Saasteained kanduvad õhuvooludega pindade lähedusse ja takerduvad neile. Olukord Eestis: Kõige rohkem saastavad õhku tööstus ja liiklus. Happesademed pole kõige põletavam keskkonna probleem. Pigem on mureks aluselised sademed ja tolm Kirde-Eestis. Viimasel ajal on õhk Eesti kohal paranenud. Happesademete mõju inimesele:
keerulisem kui arvata võib. Tubased orhideed pärinevad enamasti troopilistest vihmametsadega piirkondadest, kus on püsivalt soe ning sademeterikas, kuid valgusvaene. Paljud orhideeliigid on roninud kasvama hiiglaslike puude kõrgemate oksaharude vahele. Sellist kannatlikku kasvuviisi tuleb matkida ka orhidee toas pidamise juures. Puuoksal kasvades on orhidee harjunud vähesega, leppides vaid puukoorel leiduvate toitainete ja ülemistelt võradelt alla pudenevate vihmapiiskadega. Kahe saju vahel jõuab orhidee kasvukoht tuule ja soojuse mõjul enamasti läbi kuivada. Seepärast on puuoksal kasvavate orhideede juured ja lehed vetthoidvalt paksenenud. (Orhidee tuleb... 2011) Orhideed õitsevad erakordselt pikalt: üks õisik võib värskena püsida kogunisti mitu kuud. Teadagi on õitsemiseks tarvis vajalikul määral toitu ja sobilikke kasvutingimusi. Õige kastmine, regulaarne väetamine, sobilik toatemperatuur ja võimalikult valge
· Happevihmad, nende tekkimise põhjused ning mõju keskkonnale. · Fossiilkütuste põletamisel tekivad lämmastik- ja vääveloksiidid, nad lahustuvad vihmatilkades ning muudavad neid happelisteks. Sellest tulenevad happevihmad. · Vabrikute ja tööstushoonete korstnatest paiskuvad happelised oksiidid (väävli ja lämmastikoksiidid) atmosfääri. Kokkupuutel vihmapiiskadega toimub happelise oksiidi ja vee vaheline keemiline reaktsioon, mis muudab vihmapiisad happelisteks. Seejärel sajavad need vihmana alla. · Happevihmade tagajärjel muutuvad looduslikud veekogud ja muld happelisteks, mille tõttu taimede kasvutingimused halvenevad ja vees elavate organismide liigiline kooslus muutub. Paljud organismid hukkuvad. Happevihmad lagundavad
annaabi.ee 
