manipulatsiooni ja passiv-agressiivset stiili. Mõlemad on väga ebatervislikud. Viha võib aga laadida uue energiaga ja olla ergastav ning panna meid isegi tundma võimukatena. Oma positiivses vormis võib viha aga olla konstruktiivne abivahend ellujäämiseks. See on loomulik ja vajalik reageering hädaohule ja üleastumistele. Viha annab hoogu meie füüsilisele vastupanuvõimele ning toidab emotsionaalset energiat. Tervislikeim viis viha väljendamiseks on väljendada vihatunnet ennast kehtestaval (s.t. mitteagressiivsel) moel. Selleks, et ennast kehtestada, pead esmalt õppima endale selgeks tegema, millised on sinu vajadused ja kuidas neid saavutada teistele liiga tegemata. Olla ennast kehtestav ei tähenda seda, et ollakse ründav või esitatakse nõudmisi. See tähendab, et ollakse lugupidav nii iseenda kui teiste vastu.
Ilmutas üllatust ja huvi televiisorist kostuva vastu. Proovis ka emale vastu hakata, teda ümber veenda. Seda tõrjusid kõrvale ema piirangud ja see, kui laps ei saanud alati oma tahtmist. Lapsel oli soov iseseisvuda, aga ka oskamatus oma impulsse, emotsioone kontrollida. Oma tugevat iseseisvuse tahet väljendas laps "ei" ütlemise ja jonni abil. Ta ei 2 hoidnud vaos oma vihatunnet, purskas selle välja. Selles vanuses on normaalne, et käitumise kontrollimine ei ole läinud välise kontrolli käest seesmise kätte (Nõmme, A). Viieteistkümne kuu kuni kahe aasta vanune laps taipab lõplikult, et ta on omaette olevus, ning see teadmine tekitab temas ahistuse ja tihtipeale ka mahajäetusetunde. Laps võib hakata ema taga nutma ega taha teda vaateväljast ära lasta(K-Järvinen, L) Vaatluse all olev laps rahunes lihtsast teadmisest, et ema on lähedal
Bowlby jägi võib igasugune ema ja lapse vahelise sideme katkestus kahjustada lapse sotsiaalset ja emotsionaalset arengut • Tänapäeval on järjest rohkem levinud lahutus ja see, et emad lähevad tööle. Lahutus ei ole üksainus sündmus, vaid keeruline muutuste jada: konfliktid, lahusolek, muutused elustiilis. Enam kui pooled lapsed kaotavad 2 aastat peale lahutust kontakti vanemaga, kelle juures nad ei ela. Mõjub isegi rängemini kui isa surm. Lahutus tekitab vihatunnet, lapsed kogevad süüd, vastutust. 1.a peale lahutust – kriisifaas: emad rangemad kui varem - lapsed Agressiivsemad. 2 a peale lahutust – kohanemisefaas: taastus igapäevaelu rutiin ja kord, emad suhtusid jälle kannatlikumalt ja arusaadavamalt. Hetherington, 1988: lahutatud vanemate lapsed on iseseisvamad, neil on rohkem mõjuvõimu otsustusprotsessis, pojad ei kuula emade sõna, emadel raske kontrolli kehtestada. Tüdrukutel on poistest raskem kohaneda ema uue abiellumisega.
mänguasjadega mängimiseks ja ulatab komistamata või kukkumata asjadeni. Järeldatakse, et kuna ta teab ema olevat vajaduse korral lähedal, saab ta teistega võrreldes pöörata rohkem tähelepanu ümbritseva tundmaõppimisele. Vältiv laps nutab harva, kui ema lahkub, kuid väldib teda naasmisel. Ta ei suuda vajaduse korral küündida soovituni ja ilmutab vihatunnet. Talle ei meeldi, et teda hoitakse süles, veel vähem meeldib talle aga sülest mahapanemine. Ambivalentne laps muutub rahutuks juba enne ema lahkumist, ta on äärmiselt endast väljas, kui ema tõesti lahkub toast, naasmisel aga ilmnebki ambivalentsus: laps üheaegselt otsib kontakti emaga ja seisab talle vastu, põtkides jalgadega ning vingerdades. Ta ei uuri
„See on kinni kiilunud...“ samuti seda, kuidas püüame aidata teistel nende viha talitseda. Selline mõtestamine on vaevalt Teine kutt torkas vahele, „Need on vedruga – see tuleb lihtsalt välja tõmmata ja ta läheb ise tagasi võimalik sündmuste emotsionaalses tulipunktis. Küll tasuks aga üldiselt nördimust ja vihatunnet õigesse asendisse. Ma võin selle korda teha, kui soovid.“ Nad paistsid nüüd üsna sõbralikud. Ma seoses oma õpetajarolli ja suhetega mõtestada. polnud neid verbaalselt rünnanud – me kõik paistsime tol hetkel jagavat oma esmaseid inimlikke Aristoteles on meile oma „Nikomachose eetikas“ õpetanud, et „ka inimesed tunnevad ärrita- vajadusi; me hakkasime nägema üksteises enamat kui pelka takistust teel
annaabi.ee 
