haiglasse saatekirja saama. Üks seltskond mehi viiakse paadiga saarele, ühte tallu, mida tutvustatakse sanatooriumi nime all. Talu ei vastanud loomulikult meeste ootustele ning ühiselt hakatakse mõtlema põgenemisplaane. Lõpuks asi laheneb ning mehed saavad teada ka, et eksisteeris ka õige sanatoorium, kuhu mehed siiski minna ei soovinud. Filmi režissöör on Sulev Nõmmik ning stsenaariumi on ta koostanud koos Enn Vetemaaga. Operaatoriteks Eino Aas ning Kalju Jõekalda, montaaž Salme Kõrvemann. Muusikalise poole eest on hoolt kandnud Ülo Vinter. Filmis on üles astunud väga paljud hinnatud näitlejad. Peaosades näiteks: Ants Lauter, Ervin Abel, Kalju Karask, Lia Laats, Voldemar Kuslap, Endel Pärn, Leo Normet jpt. Film on Eesti kultuuriloos oluline, sest filmis on näidatud hästi tüüpilise eesti mehe käitumist ja kangekaelsust. "Mehed ei nuta" on pugenud eestlaste hinge oma huumoriga
Sulev Nõmmik lõpetas 1959. aastal Tallinna Koreograafiakooli ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Seejärel õppis ta aastatel 19601964 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis. Aastatel 19471962 töötas Sulev Nõmmik vaheaegadega Estonias balletitantsijana, aastatel 19621992 näitleja, näitejuhi ja lavastajana. Sulev Nõmmik on lavastanud telefilmid "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979). Koos Enn Vetemaaga kirjutas ta ka nende filmide stsenaariumid. Muu personal Direktor Malli Vällik Lavastaja Sulev Nõmmik Operaatorid Enn Putnik, Kaljo Jõekalda, Dorian Supin Helilooja Ülo Vinter Kunstnikud Lembit Roosa, Agu Püüman Montaaz Salme Jevdokimova Helirezisöör Vambola Vällik Assistendid Andrus Nirk, Indrek Parmas, Raivo Pikner, Vello Vahesalu Grimm Heli Prinzthal, Krista Pärt Tänan tähelepanu eest!
Mati Unt kirjanikuna on üks niinimetatud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajaid Eesti kirjanduses. Talle on omane nooruslikkus, naiivsus, mis on aastatega võtnud professionaalse, isegi taotluslikult lihtsameelsuse kuju, maailmaparandajalikkus ning ajaloolisest taustast ajendatud revolutsioonilisus, mille rakendamine kirjatükkides sai tõeks tänu Hrustsovi ,,sulaajale". Ta kuulub nii maailmavaateliselt kui ka stiililt ühte tolleaegsete noorte prosaistide Mats Traadi ja Enn Vetemaaga. Kogu kuuekümnendate "noort proosat" iseloomustab aktiivne suhtumine ühiskonnas toimuvasse ja modernistlikud ideaalid loomingu ülesehitusel lisades sinna tilgake propagandat, mis on seotud tolle aja ideaalide ja unistustega ühiselt kommunismi ülesehitamisega. Mati Unt on põlvkonnakaaslastest subjektikesksem, ta toob oma romaanides välja indiviidi pürgimuste ja tingimuste vastuolu. Samas ei takista "ühiskondlikkus" leidmas tema kirjutistes sarkasmi, ajastu pilamist ja muud sarnast.
nooruslikkus, naiivsus, mis on aastatega võtnud professionaalse, isegi taotluslikult lihtsameelsuse kuju, maailmaparandajalikkus ning ajaloolisest taustast ajendatud revolutsioonilisus (1968. aasta üliõpilasrahutused lääneblokis, "Hrushtshovi sula", rokkmuusika võidukäik, seksrevolutsioon jne.). Unt kuulub nii maailmavaateliselt kui ka stiililt ühte tolleaegsete noorte prosaistide Teet Kallase, Mats Traadi, Arvo Valtoni ja Enn Vetemaaga. Kogu kuuekümnendate "noort proosat" iseloomustab aktiivne suhtumine ühiskonnas toimuvasse ja modernistlikud ideaalid loomingu ülesehitusel. Mati Unt on põlvkonnakaaslastest subjektikesksem. Ta toob oma romaanides välja indiviidi subjektiivsete pürgimuste ja objektiivsete tingimuste vastuolu. Samas ei takista "ühiskondlikkus" tõusmist eksistentsiaalsete probleemideni (Mattias ja Kristiina), kaldumist absurdi (Must mootorrattur, Elu võimalikkusest kosmoses) ning
Marlborot, mida ta enne tõmbas. Lisaks on ta suur veinisõber, ning plaanib anda välja veinide taskuentsüklopeedia. Joonud on ta ka 400dollarist veini. Valmimas või juba valminud on ka uus luuleraamat "Varasügise aiad". Samuti soovib ta selgeks õppida portugali keele, sest Portugal on talle alati kohutavalt meeldinud. Lisaks jändab ta seentega ja kasvatab gladioole, mida tõi Havailt suus, sest sealt on taimede välja vedamine keelatud. Huvitavad intervjuud Enn Vetemaaga on ära toodud lisasektsioonis referaadi lõpus Näidendid Enn Vetemaa ühendab oma loomingus modernismi realistliku traditsiooniga. Debüteerinud näitekirjanduses "Illuminatsioonidega" 1968. aastal, hakkab Vetemaa järjepidevalt näidendeid kirjutama 1970ndail ning tõuseb kohe draamakirjanike juhtgruppi. Vetemaa näidendeid mängitakse hea eduga üle Eesti, samuti mujal NSV Liidus, Soomes, Ungaris, Tsehhoslovakkias jm.
Süvalep, Mart Velsker, lk 488-493(492) Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi, on sündinud Märjamaal. Lapsena küüditati ta koos vanematega Siberisse, kust sai kodumaale tagasi tulla alles pärast keskkooli lõpetamist. Valton õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks ning töötas 1968. aastani tehases. Tema loomingus pääseb aga peagi maksvusele tööstuse ja tehnika vastane hoiak. Kirjandusse tuleb Valton samal ajal Vetemaaga, ent sooritab hoopis otsustavama väljamurde realismi raamidest. 1960-ndate kõige ägedamad debatid peetakse maha just Valtoni loomingu ümber. Valton alustab novellidega ning jääb sellele zanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski zanrireeglite radikaalse purustamise teele
kärarikkalt. 80ndad aastad on väga ülbe ja kindla käega kirja pandud teksti aeg Mutil. See kirjutamiskindlus muutub 90ndatel veidi ebamäärasemaks, kuid tundub ka, et nullindate lõpul teeb ta come-backi ning uuem järk võiks alata „Mälestuste“ esimese köitega. Ta saab nende raamatutega mõistliku kirjutamisrütmi tagasi ja „Kooparahvas läheba jalukku“ on ka mingit tähelepanu pälvinud ja läheb täitsa kirjandusega arvesse. Võrreldes Vetemaaga muutub nali jõhkramaks, absurdsemaks ja totaalsemaks. Tiit Hennoste on rääkinud, et „Hiired tuules“ võiks olla eeskujulik postmodernistlik romaan – teksti struktuur kisutakse alasti ja selle juurde käib suur mäng ja võõritus. Tuleks märgata, et ta hakkab loominugu algusest peale liikuma ühe tegelaskujuga läbi mitme kümnendi. Kui meil on väidetavalt kätte jõudnud postmodernistlik ajajärk, siis see väidab, et midagi algupärast pole olemas ja loomulikult pole Fabiean enam
annaabi.ee 
