Kuid Jannsen on siiski midagi enamat, kui lihtsalt mees, keda me vabariigi aastapäeval hümni lauldes meenutame. Ta on papa Jannsen, Postipapa...mees, kellele peavad tänulikud olema kõik meie ajakirjanikud, lauljad, luulehuvlised ja meie kalli isamaa patrioodid. Lapsepõlv ja haridustee Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas mõisa vesiveskis möldri pojana. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana-Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue-Vändrasse Särghaua tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul
Jannseni ema, kangur Agnese tütar oli pärit Kuldkeppide suguvõsast Suure-Jaani kihelkonna Vastemõisa vallast, mis paiknes Vändra naabruses. Välimuselt olevat Johann Voldemar läinud tugevuselt isa sugulastesse, iseloomult ja vaimuannetelt rohkem emasse, kes armastas laulmist, oli elurõõmus ja sõnakas naisterahvas. Johann Voldemari lemmikkohaks lapseeas oli rahvarikas veskikoda, kus veskilised jahvatusjärge oodates mõnusat juttu ajasid ja nalja tegid. Veskitoas kasvas ta kokku ehtsa rahvakeelega ja talupojahuumoriga. Hiljem said need tema kirjatööde suurteks väärtusteks. Kuid juba 1826.aastal, mil Jannsen oli vaevu seitsmene, tema isa suri. Sellega lõppes tema muretu lapsepõlv. Ema läks peagi teist korda mehele ning Jannsen koos oma õdede ja vendadega pidid leppima vaesusega. Võõrasisa Jaan Rõõmussaar oli möldri- ning kõrtsmikuametis väga kergemeelne ja laisk. Peagi võttis Ditmar talt 1829.aastal jüripäeval veskikoha käest ära.
Jannsen oli üks Eesti iseseisvuse rajajaist, olles eeskujuks paljudele teistele iseseisvuse eest võitlejatele. Jannseni perekond: 3 ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. a. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin omandas ta hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, peale lõpetamist täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit
Ometi süüdistati teda reetmises ja liigses passiivsuses. Keegi ilmselt ei kahtle, et ta on olnud Eesti jaoks üks väga oluline inimene, kuid kuidas siiski kulges ta elutee ning mida ta tegi meie riigi ja kultuuri heaks, et me kõik temast midagi teame? ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin talletas ta veskiliste kõnepruugi ning omandas hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel
vaesus majas oli. Peremees sai abi tulihännalt, kes neile rikkust korstna kaudu majja viinud. Peep sai hurtsiku asemele suure maja ja veski pealekauba. Paari aasta pärast tulnud kuri oma palga järele, mis peale tõusus kära ja siis tuli hävitanud kõik. Mehest polnud jälgegi. Naine suri ka paari aasta pärast ära ja nende maad said endale võõrad, kel teiselpool silda väiksem veski oli, Sestpeale käinud Peep vanades põlenud riietes seal kodukäijaks. Tammiste veskitoas ketrasid Riinu ja tema tütreke Miina. Kumbki ei rääkinud midagi. Miina mõtles vanale loole,mis juhtus pool aastat tagasi, kui nad emaga teise kihelkonna kirikus käisid. Selajal, kui preester ütles, et Jumal on siit maailmast ära kutsunud Aadussaarte kolme ja poole aastase poja, siis Miina minestas. Teda püüdsid kinni kaks tugevat kätt ja viisid kirikust välja. Ema oli hirmul, kuid ta ei pääsenud tütrele lähedale, sest kirik oli inimesi täis
vana". Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis. Papa Jannsen (Jannseni üks hüüdnimedest) oli põline vändralane, tema esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu inimpõlve möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Oma jutukalt ja arukalt emalt pärandas ta elurõõmsa iseloomu, tugeva huumorimeele ja lopsakalt ladusa jutustamisande. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana- Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue- Vändrasse Särghaua (kirjanik Ernst Särgava vanaisa) tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja
annaabi.ee 
