[ + ] H>10-7 mol/l, siis samaaegselt [ - ] OH <10-7 mol/l.Keskkonna iseloomustamiseks on küllaldane nimetada ühe iooniliigi, näiteks H+ - ioonidekontsentratsioon:happeline keskkond [ + ] H > 10-7 mol/l,neutraalne keskkond [ + ] H = [ - ] OH =10-7 mol/l,aluseline keskkond [ + ] H < 10-7 mol/l.Praktikas on ebamugav opereerida negatiivsete astmenäitajatega, mistottu kasutatakseH+-ioonide kontsentratsiooni (ehk vesilahuste happelisuse-aluselisuse) väljendamiseks vesinikeksponenti pH = - log [ + ] HAnaloogiliselt voib defineerida ka pOH = - log [ - ] OH ning vee ioonkorrutise avaldisest järeldub siis, et pH + pOH = 14. pH skaalat kasutatakse tavaliselt vahemikus 0 kuni 14 (happeliste lahuste pH<7, aluseliste lahuste pH>7).Norga elektrolüüdi lahuse pH arvutamisel tuleb arvestada, et tekkinud ioonide kontsentratsioonon elektrolüüdi üldkontsentratsioonist väiksem.On terve rida lahuste pH määramise meetodeid. Ligikaudselt saab pH kindlaks tehaindikaatorite abil
aluselisi omadusi. Oluline on mõista, et [H+] ja [OH-] on vastastikku seotud – ühe suurenedes peab teine vähenema. Sellest tulenevalt on mistahes lahuse happelisust või aluselisust võimalik kirjeldada põhimõtteliselt ükskõik kumma kaudu. Üldiselt tehakse seda siiski vesinikioonide kontsentratsiooni alusel, kasutades viimast iseloomustava suurusena Taani keemiku S. Sørenseni (1868-1939) poolt kasutusele võetud vesinikeksponenti pH. pH arvuline väärtus on võrdne negatiivse kümnendlogaritmiga vesinikioonide molaarsest kontsentratsioonist lahuses. Seega väljendab pH 7.0 (neutraalne lahus) vesinikioonide kontsentratsiooni 1 · 10-7 mooli liitris, pH 6.0 (nõrgalt happeline lahus) aga vastavalt 1 · 10-6 mooli liitris. Niimoodi peegeldab pH langus ühe astme võrra tegelikult vesinikioonide kontsentratsiooni 10-kordset suurenemist ning ühtlasi lahuse happelisuse kasvu. pH suurenemise puhul 7.0-lt 8
mitmesuguste liimainetega. Paberi liimistamine tagab selle, et kirjutamisel või ude trükkimisel ei tungi värvaine paberilehe sisse, vaid jääb pinnale. Paberi vaigust saadav kampol. Liimistamine toimub hollenderis (paberimassi jahvataja). pH: Peamine osa (80 ... 90 %) tselluloosi lagunemisest paberis langeb mitmesuguste happeliste ühendite poolt põhjustatud happelise hüdrolüüsi arvele. Keskkonna reaktsiooni (happelisuse - aluselisuse) hindamiseks kasutatakse vesinikeksponenti ning tähistatakse pH - ga. pH< 7 happeline keskkond pH = 7 neutraalne keskkond pH > 7 aluseline keskkond Paberi happelisus avaldab olulist mõju paberi säilivusele. Happeline paber vananeb tunduvalt kiiremini, ta on mehaaniliselt vähevastupidav ning tundlik erinevate kahjulikult toimivate keskkonnategurite mõju suhtes. Tselluloosi lagunemine: Kuna tselluloos on paberi peamiseks struktuurseks komponendiks, määravad just tema lagunemisprotsessid suures osas
etalonvärvide reaga ja leitakse vastavale värvusele vastav pH. Erinevaid indikaatoreid: Universaal indikaator Lakmus(paberi kujul) Metüüloranz punane alla 3 pH kollane üle 4,5 pH Fenoolftaleiin värvusetu alla 8,5 roosa üle 9.5 pH Broomtümoolsinine kollane alla 6.5 sinine üle 7.5 59. lahuse pH mõiste. Seos vesiniku ioonide kontsentratsiooni ja lahuse pH väärtuse vahel. pH tähendab vesinikeksponenti mis iseloomustab vesinikioonide kontsentratsiooni lahuses. pH skaala 1 2 tugev hape 3 4 5 nõrk hape 6 7 neutraalne 8 9 nõrgalt leeliseline 10
Hape on osake, mis loovutab prootoneid H2SO4=2H+SO4 Alus on osake, mis liidab prootoneid ja moodust vesi OH+H=H2O. Kas aine on alus või hape oleneb partnerist, nt CH3COO(a) + H2O(h) = CH3COOH(h) + OH(a) Tugevad happed ja alused on need, millede osakesed dissotseeruvad prootoniteks ja hüdroksiidioonideks võimalikult täielikult Nõrgad happed etaanhape; keskmised fosforhape; tugevad HNO3, H2SO4, HCl; Nõrgad alused ammoniaagi vesilahus; tugevad NaCl pH tähendab vesinikeksponenti, mis iseloomustab vesinikioonide kontsentratsiooni lahuses. Mida rohkem on lahuses vesinikioone, seda happelisem lahus on; midarohkem on lahuses hüdroksiidioone, seda aluselisem on lahus. (Nõrk alus on NH3-vesilahus pH=10,6), tugev alus on NaOH (pH=14,0), nõrk hape on äädikhape (pH=2,4) ja tugev hape onHNO3 (pH=1,0) Prootonite konsentr. Arvutamine [H+]: [H+]=10Ph / Ph= -log H+ 9. Gaas aine, mis norm rõhlu ja toatemp. On täielikult gaasilises olekus [võime paisuda
aluselisust. Neutraalne vesi: [H+]=[OH‾]=√10‾14 Happeline lahus: [H+]>10‾7 ja [OH‾]<10‾7 mol/l Aluseline lahus: [H+]<10‾7 ja [OH‾]>10‾7 mol/l Lisaks annab vee ioonkorrutis võimaluse leida [H+], kui on teada [OH‾] ja vastupidi: Kv=[H+]·[OH‾] → [H+]=10‾14 [OH‾] Praktikas kasutatakse happesuse iseloomustamisel vesinikeksponenti — pH. pH=–log[H+] Neutraalne lahus: pH=7 Happeline lahus: pH<7 Aluseline lahus: pH>7 Täpselt samuti võib defineerida pOH: pOH=–log[OH‾] aga seda ei kasutata happelisuse iseloomustamiseks; kasutatakse arvutustel: pH+pOH=14 vesiniku ioonkontsentratsiooni võime kasutada vaid nõrkade elektrolüütide lahjadele lahustele ja mitte kontsentreeritud lahustes. Tugevate elektrolüütide puhul kasutatakse aktiivsust a. pH=–log aH +
Alus on osake, mis liidab prootoneid ja moodust vesi OH- +H+H2O. Kas aine on alus või hape oleneb partnerist, nt CH3COO(a) + H2O(h) = CH3COOH(h) + OH(a); NH4(h) + H2O(a) = H3O(h) + NH3(a). Tugevad happed ja alused on need, millede osakesed dissotseeruvad prootoniteks, hüdroksiidioonideks võimalikult täielikult, (nõrgad happed etaanhape; keskmised fosforhape; tugevad HNO3, H2SO4, HCl; nõrgad alused ammoniaagi vesilahus, tugevad NaCl). pH tähendab vesinikeksponenti, mis iseloomustab vesinikioonide kontsentratsiooni lahuses. Mida rohkem on lahuses vesinikioone, seda happelisem lahus on; mida rohkem on lahuses hüdroksiidioone, seda aluselisem on lahus. N:Nõrk alus on NH3-vesilahus (pH=10,6), tugev alus on NaOH (pH=14,0), nõrk hape on äädikhape (pH=2,4) ja tugev hape on 3
annaabi.ee 
