4. Faavus (karvad jämedad hüüfid ja õhuga täidetud tühimikud) Väikesespooriline ektotriks Tekitajad: M. canis M. audouinii Kliiniline leid: Peanahal üksikud ümarovaalsed teravapiirilised,2-6 cm Ø kolded, milles juuksed murduvad ühtlaselt 4-5 mm kõrguselt, neid ümbritseb hallikas puudritaoline tupp; põletikutunnused in vähesed, esineb peenehelmeline ketendus. Woodi lambi all erkroheline helendus Suurespooriline ektotriks Tekitajad: T. verrucosum M. gypseum Kliiniline pilt: Abstsedeeruv põletik karvafolliiklites (kerion), haigestunud karvad langevad välja, peanahale vajutamisel eritub mäda (sõelatunnus), kaasnevad regionaalne lümfadenopaatia ja temperatuuri tõus; Woodi lambi all helendus puudub Endotriks Tekitajad: T. tonsurans, T. violaceum, T. soudanence Kliiniline pilt: Arvukalt erineva suuruse ja ebakorrapärase kujuga, tagasihoidliku ketendusega koldeid, milles karvad on murdunud erineval kõrgusel,
Villid on kobaras ja sisaldavad kleepuvat selget vedelikku. Tavalisteks tekitajateks on: Trichophyton rubrum Trichophyton mentagrophytes var. interdigitale Epidermophyton floccosum Harvem esinevale loomadelt saadud (zoofiilsele) seeninfektsioonile on iseloomulikud veidi kõrgema ja intensiivsema äärisega, keskosast lahenenud kolded. Haigus võib kulgeda suhteliselt ägedalt. Tõenäolisteks infektsiooni tekitajateks on: Microsporum canis kassilt või koeralt M. gypseum - mullast T. verrucosum kariloomadelt Mis eristab käeseent käe ekseemist? enamus juhtudel esineb käeseen vaid ühel käel mõlema käe haaratuse korral on lööve ebasümmeetriline seeninfektsiooni puhul on nahajooned pindmise ketenduse tõttu valged, ekseemi korral aga intensiivistunud lööbel võib olla kõrgem serv lähedal asuvad küüned võivad samuti olla nakatunud (küüneseen). Villilist tüüpi jalaseenega võib mõnikord kaasuda villiline lööve peopesadel ja sõrmede
või siseneb vereringesse. Ka AFM1 transporditakse veres valkudega seondunult, aga seos on ebapüsiv ning aine eritub nii uriini kui piima. AFM1 võib imenduda vatsa, aga vatsamikroobid ise seda ei produtseeri, niisamuti nagu aflatoksikooli ei produtseerita organismis väljaspool vatsa. 2.2 Ohratoksiin-A Ohratoksiin A on ülemaailmse majanduslikku kahju põhjustajana aflatoksiinide järel teisel kohal. Seda produtseerivad seened Penicillum verrucosum ja Aspergillus verrucosum. Keemiliselt on tegu fenüülalaniindihüdroisokumariiniga. Vatsas hüdrolüüsub toksiin mikroobsete proteaaside toimel kiiresti, juba 15 minutiga laguneb 50% ohratoksiinist, soodsa (ainurakseterohke) vatsamikrofloora korral lammutub ohratoksiin 100%. Tekivad fenüülalaniin ja OT-A- (vähetoksiline, aga mingil määral genotoksiline), võimalik on ka OT-A- estrifitseerumine vatsas okratoksiin C-ks (toksilisus sarnane algupärasele mükotoksiinile). Väike kogus toksiini võib
arahhis), Produtseerib inimesele väga mürgiseid aflatoksiine - termostabiilsed ained, st. kuumutamisel mürgisust ei kaota (ägedad seedimishäired, mõne kuu pärast maksavähk). Aflatoksiinid ühed kantserogeensemad looduslikud ühendid –põhjustavad vähki kõigil uuritud loomaliikidel! Mükotoksikoosidest hoidumiseks tuleb vältida hallitanud toiduainete ja hoidiste jmt. Toiduks tarvitamist. Ohratoksiinid. Kerahalliku liik Aspergillus ochraceus ja pintselhalliku liik Penicillium verrucosum toodavad ohratoksiini A, B ja C. Ohratoksiin on eriti tugev nefrotoksiline mürkaine, kuid tal on ka teratogeenne ja kantserogeenne toime. Tungaltera. Tungalteratoksikoosi saavad loomad aga ka inimene kõige sagedamini tungaltera (Claviceps purpurea) sisaldava jahu, kliide jne. söömisel. Toimeaineteks on tungalteras sisalduvad ergotoksiin, ergotamiin, ergometriin, türamiin, histamiin jt. toksilised ained. Haigus kulgeb ägedal ja kroonilisel kujul.
avaldub loomkatsetes juba sellisel päevadoosil nagu 10 g/kg kehakaalu kohta. Võrdluseks, teisel tuntud kantserogeenil dimetüülnitroosamiinil on vastav number 750 g/kg. Pikaajaline kontakt AFB1 madalate doosidega võib loomade korral viia hepatoomi, sapiteede või hepatotsellulaarse kartsinoomi ja teiste vähkkasvajate tekkele. Ohratoksiine, mis kujutavad endast seitset amiidsideme kaudu fenüülalaniiniga seotud isokumariini derivaati, toodavad Aspergillus ochraceus ja Penicillium verrucosum, mis saastavad otra, maisi, nisu, kaera, rukist, rohelisi kohviube, maapähkleid, veini, kakaod ja kuivatatud puuvilju. Katseloomadel on ohratoksiin A (OTA) põhjustanud ennekõike neerude proksimaalset tubulaarset lesiooni ja maksa degenereerumist. OTA toksilisus sõltub tugevasti loomaliigist. Nii on tema akuutne oraalne LD50 koeral 0,2 mg/kg, hiirtel aga 59 mg/kg. Otsene seos OTA suurte hulkade sissesöömise ja nefropaatia vahel on kindlalt tõestatud inimeste ja
annaabi.ee 
