selgrootuid, näiteks vihmaussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt, harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis), kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Taksonoomia Riik Loomad Animalia Hõimkond Rõngussid Annelida Klass Vöösed Clitellata Alamklass Kaanid Hirudinea KASUTATUD KIRJANDUS - http://et.wikipedia.org/wiki/Kaanid - http://et.wikipedia.org/wiki/Kaanide_kasulikkus - http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/kristelilehed/8-6-13-4
Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis),kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja isassuguava) asuvad üldjuhul eespool keha keskkohta. Üks kaan toimetab oma seemnerakud teise kaani emassuguavasse, kus toimub sisemine viljastus. Seejärel munetakse viljastunud munad
iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike
Kiskja-saakloom dünaamika Lotka-Volterra tüüpi võrrandsüsteemide kohaselt; I tarbimise klassifikatsioon: 1. Kisklus (röövlus) - Kiskjad üldjuhul söövad oma saagi ära ja tapavad selle esimesel õnnestunud rünnakul. Saak on kiskjast üldiselt väiksem või samasuurune. Elu jooksul mitu toiduobjekti. 2. Näkitsemine - Näkitsejad söövad osa oma saagist ilma, et saak selle tagajärjel hukkuks. Elujooksul palju saakobjekte. (Herbivoorid, põder, verdimev sääsk, jänes, liblikad.) 3. Parasitism püüavad oma saaki (peremeest) mitte tappa ja on elujooksul intiimselt seotud ühe või mõne peremeesorganismiga. Palju väiksem peremehest. 4. Parasitoidsed on omapärane strateegia, millel on ühisnimetajaid kolme eelnevaga. Üldiselt kahetiivalised (sääsed) või kiletiivalised putukad (herilased, mesilased), kes meenutavad parasiite, sest pool elu seotud intiimselt ühe peremehega
iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma - verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad
annaabi.ee 
