Kui enne peeti loominguliseks inimeseks maalijat, heliloojat, luuletajat, siis nüüd võib selleks olla ka täiskohaga koduperenaine, kes on oma toimetamistes uudne, nutikas, leidlik ja originaalne. Selle tulemusena eristab Maslow kahte liiki loovust: ,,erilise ande loovus" ja ,, ennast teostav loovus" Ennast teostav loovus Ennast teostava loovusega inimesed elavad rohkem tegelikus looduslikus maailmas kui mõistete, abstraheerimiste, ootuste, veendumuste ja stereotüüpide verbaliseeritud maailmas, mida enamik inimesi ajab segamini tegeliku maailmaga. Käitumiselt on sellised inimesed loomlikumad , vabamad, vähema tõkestatuse ja enesekriitikaga. Neil on justkui õnnelike ja turvaliste laste loovus, mida Maslow nimetab ,,teiseks naiivsusseks". Nende taju ja väljenduslikkuse süütus põimub elutarga vaimsusega. See on kõigile või enamikule inimstele kaasa antud potents, mis väga sageli assimileerumise käigus kaob, mattub või takerdub.
paljud inimesed toetavad seda endiselt, peavad hädavajalikukski. Seega tegelikkuses ei ole laste kehaline karistamine kuhugi kadunad. Siiski veel keerulisem kui füüsilise vägivalla vähendamine laste igapäevases kasvatamises on võitlus vaimse vägivalla vastu. Vaimset vägivalda on märgatavalt raskem määratleda. Lapsega pahandamist ja noomimist peetakse loomulikeks ja hädavajalikeks kasvatusmeetoditeks. Lapsed peavad siiski vanemate verbaliseeritud viha, manitsusjutlusi, irooniat, pilke- ja hüüdnimede kasutamist mõnigi kord niisama hirmutavaks ja haavatavaks kui (kerget) füüsilist karistuski - seejuures on vanematel voli neid piirangutena kasutada. Lisaks füüsilisele karistusele on lapsed ohus seksuaalse väärkohtlemise all (Bagley & King, 1990). Suurem risk on tüdrukutel ning mõningal määral ka poistel. Bioloogilised vanemad ei
üldistamine on omane kõnele alati ja ei sõltu konkreetsest ütlusest, nimetatakse neid funktsioone ka keele funktsioonideks. Järgmisel tasandil on kõnefunkstioonid järgmised: teabe vahendamine; tunnetustegevuse teenindamine; oma ja teiste tegevuse reguleerimine-planeerimine. Õpetaja peab teadma, at: lihtne teave täiskasvanu jaoks võib osutuda intellektuaalseks ülesdandeks või uueks teadmiseks lapsele. Õpetaja jaoks on oluline teada, kui suurel määral lapse tegevus on verbaliseeritud, sh. kui palju ta kasutab praktilisele tegevusele kaasnevat kõnet. samuti peab õpetaja teadma, et lapse arenedes keelevahendite osakaal teadmiste omandamisel järjest kasvab.Kuid arenguhälvete puhul on see piiratud või pole üldse võimalik. Oluline on õpetajal teada, et kui õpilane ei suuda teha kokkuvõtet oma tegevusest, siis ei suuda ta ka samalaadset tegevust hiljem verbaalselt planeerida. Kuidas kujuneb reguleeriv-planeeriv kõne funktsioon?
Tavakooli thti jätavad seletused, kirjeldused v'lja, aga sis on veel raskem mõista. 3) Keeleüksuste valdamine sõnade tähenduste teadmine, sõnal on mitu tähendust (ülekandtud tähendused) 4) Lausemallide valdamine mallide arv on igas keeles piiratud, kokreetsete lausete arv aga lõputu. Aga lastele peame õpetama malle, alustades enamkasutatavatest mallidest. Nt asukoht, liikumisekoht jne Nt malle magas voodis, karu magas voodis. 5) Verbaliseeritud teabe tuttavus 6) Keeleüksuste valdamine ja sage kasutus mida sagedamini kasuatakse, seda paremini teab. 7) Kõne situatiivsus ja/või konteksti täiuslikkus (,,Hindab" tajuja). ,,poiss läks mesitaru juurd" kus ja millal see võis olla. Peab juurde mõtlema. STRATEEGIAD VALE KUJUNDIKAARDI VALIKUL *käändevormi mittearvestamine. Nt ruudust kõrgemal ruut on kõrgemal. *osalausete piiri eiramine *vääljajäte (midag jäetakse midagi ära, ei seostata)
teksti looja eksplitseeritud, jutustatakse kellele tekst on äratuntav on orienteeritud reaalne lugeja G.Genette fokalisaatori mõiste – see, kes vastutab jutustuses väljendatud vaatepunkti eest, e. verbaliseeritud, sõnas fikseeritud jutustamise aspektide eest. Autor 1. Jutustaja 2.Fokalisaator 3. Aktor J J L u u u Tegevused Otsene kõne t t g u u u s s 4. Aktor t t a u
annaabi.ee 
