-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste (Kalevala) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vene k. Mezozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid
-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste (Kalevala) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vene k Mezozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased
Vene allikais mainitakse Karjalat (Korela) esmakordselt 1143. 9. sajandi lõpul tekkinud Kiievi Russ ulatus karjalaste aladeni ning järgnevate sajandite jooksul läks Karjala kannase lõuna- ja idaosa selle riigi koosseisu. (Eesti Rahva Muuseum, 2015) Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja, kus elasid saamid, samuti liiguti ka itta. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal segunesid karjalased põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjala asustus levis ka lääne suunas. Soome põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele. (Uibopuu, 1984) Varasem läänemeresoome pidevustik jagati poliitilise (ja ühtlasi kultuurilise) piiriga kaheks - piirist läände jäänutest said soomlased (luterlased), itta jäänutest aga karjalased (õigeusklikud)
inimesed lahkusid linnadesse, kus segaabielud kujunesid tavaliseks. Kolhoosid jäid kiratsema. Leningradi ja Vologda oblastis eelistati vepsa päritolu inimesi ametlikes dokumentides ja rahvaloendustel näidata venelastena. Kohalike venelaste suhtumine vepslastesse oli üldiselt negatiivne ning see tõukas vepslasi oma etnilist tausta maha salgama. 1979. aastaks oli vepslaste arv langenud 8100-le. Tegemist oli peamiselt Karjala ANSV-s ja suurlinnades (eeskätt Leningradis) elavate vepslastega, sest Leningradi ja Vologda oblastis oli enda vepslasena kirja panemisel tõsiseid raskusi. 1980. aastate II poole toimus teatav etniline taassünd ka vepslaste juures. Põhiliselt puudutas see Karjalas elavaid põhjavepslasi ning selle renessanssi peamisteks aktivistideks oli rühm vepsa päritolu humanitaarharitlasi. 1989. aasta rahvaloenduse ajal määratlesid paljud eelmise loenduse käigus venelastena kirjapandud inimesed end taas vepslastena.
Välja on tulnud ka nn peiteleide - ühte kohta on suurtes kogustes peidetud kas relvi või tööriistu. Ehted ja relvad peideti enamasti hädaohu korral. Oht tuli eeskätt naabritelt. Lõunas tõrjusid balti hõimud (tänapäeva lätlaste ja leedulaste esivanemad) läänemere-soomlased Põhja-Läti aladelt peaaegu välja (vaid liivlastel õnnestus paigale jääda). Peipsist ida pool jõudsid pärale slaavi hõimud, kes asusid hõlvama vadjalaste ja vepslastega asustatud suuri maa-alasid. Üha enam hakkasid siia sõjaretki tegema skandinaavia hõimud. Aastal 600 olevat rootslaste kuningas Ingvar terve suve siin rüüstanud, lõpuks aga lahingus eestlastega langenud. Aastaid 800-1050 nim. Euroopas viikingiajaks. Sel perioodil domineerisid viikingid ühel või teistsugusel moel kogu Euroopas kas vallutajatena, röövlitena, kaupmeestena või valitsejatena. Viikingite sõjakus tähendas arvukate
annaabi.ee 
