Kõik palved loetakse pühakirjast. Tegelikult loetakse pühjakirja päev läbi, rahvas liigub templis pidevalt. Pühakiri tuuakse tseremoniaalselt hommikul välja spetsiaalsest kapist ja viiakse õhtul pidulikult sinna taas hoiule. Keset templisaali on eriline pjedestaal, kus siis ettelugeja istub. Sikhi templeid iseloomustab ka ühisköök. Seal antakse vahet tegemata ja tasuta süüa kõigile palvetajatele, palveränduritele ja külalistele. See on võrdsuse ja vennalikkuse sümbol. Toitu valmistavad vabatahtlikud. Delhi suurimas sikhi templis söödetakse päevas öeldavasti 10 20 tuhat inimest. Levik Sikhe on 23 miljonit, umbes 19 miljonit Indias, enamik Punjabis. Palju sikhe on ka USAs, Kanadas. Indias elavad sikhid tavaliselt piirkonniti, on osariike, kus neid on tänavapildis palju, on osariike, kus neid ei kohta peaaegu üldse. Enamik sikhe elab ka tänapäeval endiselt Pandzabi aladel.
Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites. Kloostrist sai koht, kus peeti avalikke ja kollektiivseid palvusi, mida inimesed ja ühiskond vajasid elus püsimiseks. Mungad olid enamjaolt vaesed, nad olid kõik enda varanduse ära andud ja selga tõmmanud mungarüü, sest tahtsid Kristuse moodi olla, kuna too oli ka olnud väga vaene. Mungad püüdsid oma aja ühiskonda vahetada, suunata ja lepitada. Nad proovisid luua rahu ja vennalikkuse õhkkonda. Rüütel Vanasti kogunesid sõjamehed salkadesse ja nendes salkades oli aegade jooksul tekkinud välja oma eetika, mis seadis esiplaanile vapruse, ustavuse ja kiindumuse oma juhisse. Need tradistsioonid keerlesid nüüd aristrokraatide sõjasalga ümber, millest oli saamas eliit. Pidulik relvade üleandmine muutus noore vürsti troonile astumise tseremooniaks , mida meie teame kui rüütlikslöömise rituaali, mis sai ratsavarustuse ja seisuse väliste eraldusmärkidega
ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja alla, kuid see ei sekku ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest. Konfutsiusele järgnenud sajanditel tekkis Hiinas palju õpetusi, mis otsisid vastuseid samadele küsimustele: mis on inimene, mis on inimese koht ühiskonnas ja riigis ning missugune peaks olema ideaalne riik. Koolkondade ja mõttesuundade rohkuse järgi hakati seda aega hiljem nimetama saja koolkonna ajastuks. Mitmed toonased koolkonnad (taoism, moism, legism jt) suhtusid Konfutsiuse õpetusse kriitiliselt, pidades seda liiga elitaarseks, mis hoolivat ainult
Kõik palved loetakse pühakirjast, tegelikult loetakse pühjakirja päev läbi, rahvas liigub templis pidevalt. Pühakiri tuuakse tseremoniaalselt hommikul välja spetsiaalsest kapist ja viiakse õhtul pidulikult sinna taas hoiule. Keset templisaali on eriline pjedestaal, kus siis ettelugeja istub. Sikhi templeid iseloomustab ka ühisköök. Seal antakse vahet tegemata ja tasuta süüa kõigile palvetajatele, palveränduritele ja külalistele. See on võrdsuse ja vennalikkuse sümbol. Toitu valmistavad vabatahtlikud. Delhi suurimas sikhi templis söödetakse päevas öeldavasti 10 20 tuhat inimest. Voorus ja pahed Sikhide eetika lähtub teadlikkusest viiest põhivoorusest ja viiest põhipahest. Viis voorust on tõde, rahulolu, teenimine, kannatlikkus ja alandlikkus. Neid voorusi järgides loodavad sikhid kuuletuda jumala tahtele ja saavutada suuremat lähedust temaga. Viis pahet on iha, viha, ahnus, ilmalikkus ja uhkus
Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites. Kloostrist sai koht, kus peeti avalikke ja kollektiivseid palvusi, mida inimesed ja ühiskond vajasid elus püsimiseks. Mungad olid enamjaolt vaesed, nad olid kõik enda varanduse ära andud ja selga tõmmanud mungarüü, sest tahtsid Kristuse moodi olla, kuna too oli ka olnud väga vaene. Mungad püüdsid oma aja ühiskonda vahetada, suunata ja lepitada. Nad proovisid luua rahu ja vennalikkuse õhkkonda. Ehkki munkade ning kloostrite kiriklik ja sotsiaalne roll on pidevalt kahanenud, ei ole selle võimsa laine hoog veel täielikult raugenud (Jacques Le Goff 2002). 5 2. 2. Rüütel Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda
edendamise soovi. Vennaarm on armastus kõigi inimolendite vastu: see välistab valiku. See sisaldab kokkukuulumise kogemust kõikide teiste inimestega: inimlikku solidaarsust, lunastust. Vennaarm põhinebki kogemusel, et me kõik oleme üks. Selleks, et seda samasust kogeda, on vaja läbi välise jõuda sisuni. Kui ma teist inimest pealiskaudselt tunnetan, siis tunnetan peamiselt erinevusi: seda, mis meid lahutab. Kui ma tungin sisusse, siis tunnetan meie samasust, saan teadlikuks vennalikkuse olemasolust. Vennaarm on kõigepealt armastus abitu, vaese ja võõra vastu. Omaenese liha ja verd armastada ei ole mingi saavutus. Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki. Kaastundest abitu vastu tekib inimeses vennaarm ning armastusest enese vastu armastab ta ka seda, kes vajab abi: nõrka, ebakindlat inimolendit. 8 1.2.2 Emaarm
annaabi.ee 
