Negatiivselt sellepärast, et ta ei suuda elada nagu normaalne inimene. Positiivselt sellepärast, et tema hirm viis ta eneseotsimiseni. Teda huvitab miks ja kes ta on. Sellisesse olukorda jõuvad tänapäeva inimesed, kes huvituvad vaid materiaalsest, väga harva. Roquentin elab tahtlikult eraklikku elu. Tal puudub võime luua inimestega kontakti, isegi kui ta seda tahaks. Talle ei meeldi suhelda ega rääkida kellegagi. Aina edasi lugedes süveneb minu tunne, et ta ei elagi, vaid ainult vegeteerib. Eluneb. Ta ei ela. Oma elus ei naudi ta peaaegu, et mitte midagi. Vaid kolme tühist asja: talle meeldib kuulata, vaadata noori inimesi, nende eneseväljendus oskuse pärast. Roquentinile meeldib maast korjata asju kive, pabereid, kastaneid, kuna neil puudub elu. Samuti meeldib talle kogeda seksuaalset rahuldust see on üks harvadest kordadest kui ta kellegagi suhtleb. Muudatused ja muutused põhjustavad Roquentinile pidevaid iiveldushoogusi, mille eest ta üritab paaniliselt põgeneda
tingimustes kasvavaist lastest, kes, istudes poole ööni üleval igas vanuses joodikute, häbitute ja tülinorijate inimeste seltsis, saavad ettevalmistuse selleks, et tulevikus olla orjalike klasside liikmed. Üks peamisi probleeme, mis töölisklassi ohustab on pauperismi oht. Tekstis on antud sellele sõnale järgmine tähendus: töölisklassi osa, kes on ilma jäänud oma olemasolutingimustest, tööjõu müügivõimalustest ja vegeteerib ühiskondliku almuse varal. Ideed antud tekstis praktiliselt puudusid, kuna jäi mulje nagu tollane ajajärk oli puhtalt sellise eesmärgiga, et jõukamad inimesed saaksid veelgi rikkamaks vaesemate rahvaste pealt. Neid absoluutselt ei huvitanud, kuidas töölisklass elab, peaasi, et nad tööd teeksid ja aina maksaksid makse, mis olid ilmselgelt kõrged. Õnneks teksi lõpuosas tõi üks arst jällegi päevakorda ,,tüüfuse" ning andis mõista
Kui Roquentini pidada normaalseks inimeseks, siis võib tema seisundit nimetada permanentseks vene spliiniks. Peategelane tundub paljuski olevat Sartre'i alter ego. Sartre või vähemalt Roquentin arvab, et nagu on mõttetu elu, on võimatu ka armastus. Patsienti nägemata on raske diagnoosi panna, kuid Roquentini päevikus toodud haigussümptomite järgi segunevad temas autism ja skisofreenia. Mees ei oska inimestega kontakti astuda, vegeteerib oma maailmas ega oska elus näha ilusat. Suure tõenäosusega on ajaloo suurmeesest raamatut kirjutava Roquentini füüsilised hädad siiski psühhosomaatilised. Roquentin mõtiskleb oma päeviku alguses: ,,Kummaline on see, et ma ei pea ennast põrmugi hullumeelseks, ma näen ilmselgelt, et ma pole seda..." Ka kogenematu internpsühhiaater võib juba taolise mõttekäigu peale eksimatult öelda, et mees eksis. Kui ,,Iiveldusele" midagi ette heita, siis selle filosoofiat filosoofia pärast.
See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab põldudel ja jäätmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sügavusele mulda. Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused – eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm
Põldosi on üks levinumaid osjaliike. See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab põldudel ja jäätmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sügavusele mulda. Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest
Põldosi on üks levinumaid osjaliike. See on mitmeaastane rohttaim. Kasvab põldudel ja jäätmaadel umbrohuna. Tema maa-alune osa kujutab endast risoomi, mis tungib kuni 1m sügavusele mulda. Mõned risoomi lühikesed külgharud muutuvad säilitustärklisega täidetud mugulateks. Sõlmekohtades paiknevad männasena lehetuped ja lisajuured. Juure ehitus on primaarne, koores asuvad suured õhuruumid. Maapealsed võsud on kahesugused eospead kandev kevadvõsu ja steriilne suvivõsu, mis vegeteerib hilissügiseni. Teistel osjaliikidel on kõik võsud ühesugused. Steriilne võsu on männasjalt harunenud, roheline, roidelise varrega, mille sõlmekohtadel asetsevad toruks kokkukasvanud lehetuped, mis lõpevad mustade, valge äärisega hammastega. Hambad kujutavad endast redutseerunud lehelabasid. Lehtede taandarengu tõttu on fotosünteesivaks elundiks vars. Varre pinnal on ühekihiline õhulõhedega epiderm. Epidermi all paikneb kooreosa, mis koosneb tugi- ja assimilatsioonikoest
annaabi.ee 
