Marie Udam Identiteediproblemaatika Siegfried von Vegesacki teoses ,,Balti tragöödia" Baltisaksa kirjandus eesti kirjandusloo taustal (FLKU.05.076) Tartu 2011 ,,Võõras rahvas sinu üle, võõras rahvas sinu all sa oled sakslane, sa oled üksi." Nii tundis peategelane Aurel Siegfried von Vegesacki romaanis ,,Balti tragöödia". Aurel teadis, et ta on sakslane, kuid ei suutnud end 19. sajandi lõpu ja 20. alguse Liivimaal siiski leida. Korraga puhusid tuuled nii idast kui ka läänest. Määravaks sai aga see, mida arvasid Baltikumi tulevikust paikkonna põliselanikud ,,Balti tragöödia" kontekstis eestlased ja lätlased. Milline oli baltisakslase roll ja identiteet ülemöödunud sajandi Baltikumis? Kes olid baltisakslased? Identiteedi leidmine ja eneseteadvustamine algavad kodust
Akkerbaumile, kes need tühjalt ja kasutamata seisvad valdused veel samal aastal Laiuse kaptenile, Erich Johannsohn Zwillingule 1200 taalri eest üle andis. Kui Kärde Paddoweri (Paduvere) ja Tirmasti (Tirma) mõisate koosseisu kuulus, müüs omanik Johann Derten 1557. aastal mõisad 250 marga eest oma vennale Nicolausile. Viimase tütar Gertrude andis need omakorda oma abikaasale, kelle nimi oli Vegesack. Gertrud Holstfer, Daniel Vegesacki lesk, kes 1637. aastal oli abiellunud oma teise abikaasa Wolmar Urkülliga, müüs samal aastal (oma esimesest abielust sündinud laste Johann Christophi, Barbara ja Anna Vegesacki nõusolekul) kõnealused väikemõisad Padoferi, Tirmasti ja Ubenormi nime all 300 taalri eest kolonel Heinrich Flemmingule. Aastal 1682 kuulus Kärde ja Tirma mõis leitnant David Christoph von Zwillingule, kes suri ilma pärijateta. Pole selge, kas Kärde mõisa võis pärida tema õde, proua Neubau, kes 1729
Algul oli baasi keskus Toomal, hiljem toodi see Kärdesse, ja nii võibki öelda, et Kärde küla käekäik, majanduslik areng ja inimeste elu-olu ning kõik muu Tooma Katsebaasiga seonduv ongi Kärde ajalugu. Praegu on kooli renoveeritud hoones Endla Looduskaitseala keskus. Koolihoones ja ka teistes Tooma ehitistes on tunda rootsipärast ehitusmaneeri. Ilmselt oli see tingitud Tooma Sookatsejaama esimese juhataja, Rootsiga tihedates sidemetes olnud baltisakslase Arved von Vegesacki mõjutustest. Arved von Vegesack (1880–1945) Vegesackide baltisaksa aadlisuguvõsa jõudsid Vana-Liivimaale ilmselt 15. sajandi lõpus. Vegesackide Liivimaa haru alusepanijaks oli Tallinna raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Albrecht Vegesack (1460–1524), kes oli tõenäoliselt Münsteri kodaniku Heinrich Vegesacki poeg. Arved Gaston Eduard Theophil von Vegesack sündis 1880. aasta 17. (29.) augustil
"Tühine balti kõrvaltegelane: kui laev peaks uppuma, hästi, siis pole sul vaja rottidega koos lahkuda. Aga ainult narr hüppab uppuvale laevale. Ainult lambad jooksevad põlevasse lauta. Riigisakslane pole sa kunagi olnud. Ja selle tubli ennasttäis preislase üle pole sa kunagi vaimustust tundnud" (Vegesack 2009: 599). Tragöödia on traagilise lõpplahendusega lugu ja just sellise lõpu said baltisakslased ka Vegesacki romaanis "Balti tragöödia". Romaani keskmes oli küll üks kindel perekond ja suguvõsa, kuid tegelikult tabas sarnane saatus ka kõiki teisi baltisakslasi. Romaani peategelase lapsepõlv ja baltisakslaste elujärg üldiselt oli olnud väga pikka aega muretu ja lausa idülliline, kuid sõjaga lagunes traditsiooniline baltisaksa ruum. Baltisakslased seisid äkitsi silmitsi olukorraga, kus neil ei olnud enam oma kohta. Eesti ja
mandumine, tardumus = lossimaailm; väljaspool lossi vitaalsus, spontaansus, aga ka kultuuritus); teoses noorte pidev püüd lossimaailmast välja murda, ent lõpuks siiski alistutakse; aadli jõuetus vs kohaliku rahva elujõud; isoleeritus, aadelkond on "liiga stiliseeritud, et lõbus olla"; looduskirjeldused olulisel kohal, impressionistlikud kirjeldused; tervet loomingut läbib balti aadli hääbumise motiiv Baltisaksa identiteediproblemaatika Siegfried von Vegesacki romaani "Balti tragöödia" valguses; "Võõras rahvas sinu üle, võõras rahvas sinu all sa oled sakslane, sa oled üksi." (lk 222) Baltisakslased kujutasid endast väikest rahvakildu, kes pidasid ennast sakslasteks, ent keda Saksamaal peeti venelasteks, vene-sakslasteks kuuluti ju Vene keisririigi alla. Venelased omakorda pidasid neid sakslasteks, kes kujutasid endast riigile ohtu ning tuli seetõttu moraalselt alla suruda (saksakeelse koolihariduse keelustamine jmt)
Klinge Tartu Ülikoolis. Tema andis ka sooteadusele rahvusvahelise nimetuse - telmatoloogia. Seega soode uurimise vajadus kasvas välja majanduslikust tegevusest ja kuivendustööde baasil omandatud kogemustest põllu- ja metsamajanduses 19. sajandil. Sel perioodil loodi ka mitmeid organisatsioone, milliste juurde uurimistöö koondus. Näiteks Balti Sooparanduse Seltsi alluvuses alustas 1910.a. tööd Tooma Sookatsejaam, mille juhatajaks valis selts loodusteaduste doktori A. Vegesacki. Nimetatud teadlasest sai tolle aja kõige silmapaistvam sooteadlene Eestis. Tema sulest ilmus hulk tänapäevalgi teaduslikku väärtust omavaid töid. 1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende kasutamisvõimaluste uurimist. Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku kasutamise seisukohalt. Soode uurimise teine suund arenes seoses metsamaade kuivendamisega. 19. sajandiks oli selgunud,
annaabi.ee 
