(kuni 0,5 mmol/l) on kliinilises praktikas täiesti arvestatav. Glükoosi intolerants ja insuliiniresistentsus- Tiasiiddiureetikumide kestval tarvitamisel on täheldatud insuliinresistentsuse kujunemist, millega kaasneb hüperglükeemia ja glükosuuria. Üksikjuhtudel on täheldatud isegi diabeedi kujunemist. Hüponatreemia- Nn. lahjendushüponatreemia esineb vanematel patsientidel ja on harv. Kui hüponatreemia kujuneb, võib ta põhjustada organismi veetustumist, lihasnõrkust ja iiveldust. Hüponatreemia taandareneb diureetikumide manustamise lõpetamisel, tarbitava vedlikuhulga vähendamisel, asendusravi korral kaaliumi ja/või magneesiumiga. Hüperurikeemia- On tingitud kusihappe reabsorbtsiooni suurenemisest. Kliiniliselt väljendunud hüperurikeemia korral lisatakse raviskeemi allopurinool. Asümptomaatiline kusihappe tõus ravi ei vaja. Ravi diureetikumidega võib põhjustada podagraataki.
antigeene. E.coli antigeense struktuuri valemit (näiteks O 101:K99:H10) kasutatakse E.coli tüvede omavaheliseks diferentseerimiseks ja haiguste diagnoosimisel. 12)E. coli eksotoksiinid ja nende bioloogiline toime Eksotoksiinid e. enterotoksiinid - toimivad sooleepiteeli rakkudele, põhjustades häireid vee ja elektrolüütide liikumises, millega kaasneb vedeliku hüpersekretsioon soolevalendikku. Kestev diarröa põhjustab eksikoosi (veetustumist) . Eristatakse kaht liiki toksiine: 1) termolabiilne LT toksiin. Sarnaneb Vibrio cholerae toksiiniga ( proteiin, M=100 tuh. daltonit). LT toksilisus on suur, põhjustades ägedat kõhulahtisust. 2) termostabiilne toksiin ST on väiksema molekulmassiga proteiin (polüpeptiid) M ca 2 tuh.
Isegi madal dehüdratatsiooni tase võib põhjustada peavalusid, kõhukinnisust, patsiendi halba enesetunnet, väsimust ja uimasust. (Crosta 2017). Dehüdratsioonile viitavad kuivad limaskestad, kiirenenud pulss, kõhulahtisus (keha kaotab vedelikku, elektrolüüte), vererõhu tõus, palavik, oksendamine (mineraalainete ja vedeliku kadu). Samamoodi võib palavik põhjustada higistamise suurenemist ja patsiendi veetustumist, eriti kui esineb ka kõhulahtisust ja oksendamist. Diabeet - kõrge veresuhkru tase põhjustab sagenenud urineerimist ja vedelikukadu. Samuti on ohustatud veetustumisest kroonilise haigusega inimesed, nagu diabeet, neeruhaigus, neerupealiste häired. (Crosta 2017). Dehüdratsioonile võib viidata ka see, et patsient on kõhn ja kuna ta oksendas 2 päeva, ei söönud ega joonud , siis sellega on seotud ka kuivad limaskestad, nahk ei saa piisavalt niiskust, turgor on langenud
toiduained näivad sulamisjärgselt värsketena. Aeglasel külmumisel moodustuvad suured, teravate servadega jääkristallid, mis lõhuvad külmutatud toiduainete rakke ja sulamisel voolab hulk väärtuslikku vedelikku välja. Koos vedelikuga valgub toiduainest välja ka veeslahustuvaid valke, vitamiine ning mineraalaineid. Pakendi hermeetilisusest. Külmutatavad toiduained tuleb õhukindlalt pakendada, nii pidurdatakse toiduainete veetustumist ning takistatakse ka lõhnaainete lenduvust. Kord juba ülessulatatud toiduaineid uuesti külmutada ei tohi, sest siis väheneb oluliselt nende toiteväärtus! Hapendamine - hapendajateks on bakterid, eelkõige piimhappebakterid. Hapendamiseks lisatakse hapendatavale toiduainele bakterite juuretist või hapnemine võib toimuda ka
skalpelektroodi. Tihti ongi selle kasutamise näidustuseks kahtlus loote hüpoksiale ning vajadus loote südametegevust täpsemalt hinnata kui kaudne KTG seda võimaldab. Jälgitakse ka ema üldseisundit: vererõhku, pulssi, kehatemperatuuri. Kõik kogutud andmed kantakse partogrammile, mis peegeldab kujundlikult ja kokkuvõtlikult sünnituse edenemist või kõrvalekaldeid. Tugitegevus sünnituse ajal: 1. adekvaatne toit ja jook, vältida sünnitaja veetustumist 2. seljamassaaz 3. adekvaatne valutustamine 4. erinevad asendid avanemis- ja väljutusperioodis, liikumine 54 Aktiivne sünnitus Aktiivsest e. vertikaalsest sünnitusest rääkides peetakse silmas, et sünnitaja võib sünnituse vältel vabalt liikuda - kõndida, istuda või seista s.t. ta osaleb ise aktiivselt sünnituses. Ema aktiivne käitumine sünnituse ajal omab mitmeid eeliseid: