Missugusel tasandil tekib tegelaste vahel konflikt: kas moraalsel või eetilisel? Konflikt tekib moraalsel tasandil, sest Maalil ei ole soovi mingit tegemist Kustaga teha. Kuidas on tegelased ja ühiskond omavahel seotud (Tugev karakter - tugev ühiskond; nõrk, jõuetu tegelane - nõrk ühiskond) Kustas ei anna enne alla kui saab oma tahtmise, mis näitab tugevat karakterit ja sellepärast ka tugev ühiskond. Leia tekstist kõnekujunid · Kuis see tulikera veres veerleb · ,,Oi, kui tükaldi poiss hingas ja kuis ta silmad nagu kassil põlesid." · Ajus kohises vaid kuum tuul · Suudlused põletasid palgel ja kaelal · Ühe vaiba all magamine · ,,Kui ta mõistaks, mis poisi rinnas kerisekivina pöörleb ning põletab." Meeleolu on väga romantiline ja tundeküllane. Erinevate loodusolustike kirjeldamisel kasutatakse erinevaid värve, mis teeb kirjelduse mõjuvamaks.
Veel hoiad sina minu, mina sinu kätt, kui oleks see me viimne jumalaga jätt." Visnapuu muidu kurblikke luuletusi täiendasid teosed ajast, mil tema armastatud naine Ing veel elas. Autor pühendas talle mitmeid värsiridu. Ing tõi Visnapuu ellu värve ja valgust, justkui oleks mehe maailm enne naise saabumist ilma igasuguste toonideta olnud. Pimeduses tekib uus lootuskiir: ,,Ning öö on kuldne kauge ring, /mis laotusen veerleb vaid. / Päev ainult paistab, paistab maid. / Sind armastan, sind ihkan, Ing!" Lootus kasvab reaalsuseks ja Visnapuu loomingusse lisandub aina rohkem sügavamõttelisi armastusridu, mille kaudu väljendab autor oma tunnete tõelisust Ingile. Õnnelik mees väidab pärast mitmeid armumisi, valusaid lahkuminekuid ning kaotusi, et ,,nii saanud aastaist nende viimne ring sest naine minule, kel nimeks Ing."- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima.
Neiljas Kiri See õitsmine mind võtab tappa, üks meri vahutav, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb ja õitsmine mind võtab tappa. Kõik korraga, sirel ja toom. Käin kun, pää täis mul õunapuie lund. Sind igatsen, sind ooten ei saa und, tuul mett on täis, sirel ja toom. Ma paindun, murdun kummargille kui roosast õitsemisest raske oks. Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega
kki langevad kompsude ning varjudega inimesed pdelasse porri maha. "Miks nii?" ksib Varka. "Magada, magada!" vastatakse talle. Ja nad uinuvad raskesti magama, magavad magusasti, aga telegraafitraatidel istuvad varased, need karjuvad nagu laps ja pavad neid ratada. "iu- kussu magama, laulan sulle laulu ma..." miseb Varka ja neb end juba pimedas umbse huga tares. Prandal viskleb tema kaudunud isa Jefim Stepanov. Varka ei ne teda, aga kuuleb, kuidas ta veerleb valu prast mda prandat ja oigab. Talle on, nagu ta tleb, song kallale psenud. Valu on nii kange, et ta ei saa htegi sna lausuda, tmbab ainult hku endasse ning lgistab hambaid: "Bu- bu- bu- bu..." Ema Pelageja on jooksnud misasse, hrrastele tlema, et Jefim on suremas. Ta lks juba ammugi ja tal oleks juba aeg tagasi juda. Varka lamab ahjul, ei maga ja kuulab isa hammaste lginat. Viimaks on kuulda, et keegi sidab tare ette. Hrrased on saatnud noore arsti, kes oli neile linnast klla tulnud.
Valge lume süles suusatame üles, mäele, hoi! Avar maailm jätnud meile kõik teed valla. Vuhinaga kihutagem künkast alla! Valged orud meie eel, lumi tuiskab suusateel, avaral teel. Siuh-sauh! Siuh-sauh! libisevad uisud. Edasi, hei, vahvasti, hoi! Uisutagem jõele, siledale jääle, jääle, hoi! Joonistagem uiskudega kaares looga, vajutagem tugevamalt, ikka hooga! Lennakem kui püssikuul, vuhisegu kõrvus tuul, talvine tuul! Tuisk Mängib tuul ja tuiskab lund keerleb, veerleb valge jahu, segab, sagib metsarahu, ega vareski saa und. Tõuseb vaaknokk, algab lend; seisateleb tuules viivu, siis ta tuules tõstab tiibu, laseb lennutada end. Kus on põld ja kus on tee? Lumi kõikjal ümber saani. Taat viib kooli oma Jaani naljaasi pole see. Hobu rühib, longus pää. Lumeteri peksab silma. Köhib taat ja kirub ilma. Aga Jaanil tuju hää: ,,Tulgu tuisku, tulgu lund! Sellest põrmugi ei hooli!" -
reduplikatiivid, mille komponendid erinevad harilikult vaid 1. silbi vokaali poolest, osa reduplikatiividest on asündeetilised (st. sidesõnatud). Enamik asündeetilisi reduplikatiive kuulub onomatopöa alale (vinta-vänta, kibinal-kabinal, tilla-lilla), mõned aga vist ka mitte (kimpsud-kompsud, risti-rästi). Eesti mõistatustes kohtab reduplikatiive lausa igal sammul, alates kõige üldtuntumaist: kapsas on lipitud ja lapitud, sibul siiruviiruline, humal keerleb ja veerleb, pea on siidikera-niidikera, suits kiigub ja liigub, leivamõhk on tehtud puust puka-paka ja sõel niinest nika-naka jne. Kuid reduplikatiivsed jm. leksikaalsed improvisatsioonid lähevad mõistatustes palju kaugemale kui tavakeeles. Mõistatuses on mõistatuslikud mitte ainult terviktekstide, vaid tihti ka üksiksõnade tähendused. Siin tuleb ette omalaadseid libasõnu, mida on nimetatud ka kvaasisõnadeks ja
annaabi.ee 
