Manto juurde ( selgeltnägija). Manto mõistis Faustimuret ja aitas teda. Ta viis Fausti allilma- surnute riiki , kust Faust pidi oma hinge jõuga Helena maa peale tagasi tooma.Ta suudab seda. Helena tuleb tagasi Menelaose lossi, kuid Mesfisto viskab ta sealt välja. Dsiis võõrustab Faust Helenat oma lossis. Pärast pidustusi suunduvad Faust ja Helena maalilisse kaljukoopasse , neil sünnib poeg Euphoris( Eufooria-illusioon). Aga Eufooriusel tekkis soov lennata. Ta läheb kalju veerele ja kukutab end alla. Helena otsingud tegid Faustist aktiive inimese ,Faust mõistab et lõplik hingerahu saavutatakse tegevusega, mitte raamatu tarkusega. Hellasest naasedes räägib Faust mesfistole ideest miljonite hüvanguks.Faust kavatseb võita kaldaäärselt maalt ja mõõna ajal paljunduva mere maalt, mis asustatakse töölistega. Vaba töö peab saama uue ajastu põhi tööks. Mesfisto aitab Fausti sellega , et aitab vanal keisril trooni säilitada ja saab vastutasuks
See muutus hajusamaks ning muutus ka külade sisu. Uute külavormide tekkimisel mängis suurt rolli maastik. Arvestati joogivee olemasolu, pinnareljeefi ja mulla viljakust. Väheviljakatele maadele tekkisid hajusad külad ehk hajakülad taluõued paiknesid maastikul laialipillutult ja korrapäratult ning nende vahel laiusid metsad, karjamaad ja põllud. Hajakülad olid eriti laialt levinud Lõuna- Eestis, kuid neid võis leida üle kogu Eesti. Ridakülad rajati harilikult mõne kõrgendiku veerele, jõe, järve või mere kaldale, või harvem ka raba servale. Ridakülades asetsesid hooned ja õued ühel pool teed üksteisele lähedal. Tavaliselt paiknes põllumaa külast kõrgemal ja rohumaa madalamal. Olenevalt looduslikest tingimustest võisid ridakülad olla üsna korrapäratud ja kõverad. Ridaküla tüüp oli enim levinud Ida- Eesti voortel. Sumbkülad asusid madalamatel aladel ja nende teket soodustas keskne kaev, mille ümber küla kujunes. Sumbkülas olid taluõued ja
Õhtupimeduses jõudis Kustas Võrke värava juurde, kus teda sosinal hüüdis Hilde. Kustas ja Hilde olid suvel päris tihti kokku saanud. Seekord läksid nad rannaäärsesse heinamaavõssa. Hilde ei tahtnud enam äsja koju jõudnud Alleksiga elada ja Kustas rääkis, et ta ei ole enam vaba ta on ju nüüd Võrkel. Hilde aga rääkis, et ta võib nende suvel koosveedetud ajast rase olla, et ta pole selles veel kindel. Kustas ärritus selle peale ja lõpuks läks Hilde vaikselt, pea maas Veerele tagasi. Oli juba sügav pimedus, kui Kustas koju jõudis. Leena oli talle suppi soojas hoidnud. Järgmisel hommikul tõid Kustas ja Kaarel merest tühjad võrgud. Kaarel arvas, et on aeg lasta vette kallid mõrrad (bottengarnid) rändangerjate püüdmiseks. Võrkelt pan Kustas esialgu merre ühe kahest bottengarnist . Ja varsti tõmmati välja kümmekond angerjat, millest paar anti Simmule. Siis panid Kustas ja Peeter ka teise merre ja selle sügavamale. Järgmisel
sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!" See oli samasugune otsene pöördumine rahva poole nagu C. R. Jakobsoni isamaakõned, mida võis kuulda kas või kolm päeva järjest ilma söömata. Koidula näidendi jõudsid tunduvalt kaugemale ,,Vanemuise" saalist. Neid viidi mõttes koju kaasa, jutustati edasi ja nakatati teisigi teatripisikuga, et rohkem
sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!" See oli samasugune otsene pöördumine rahva poole nagu C. R. Jakobsoni isamaakõned, mida võis kuulda kas või kolm päeva järjest ilma söömata. Koidula näidendi jõudsid tunduvalt kaugemale ,,Vanemuise" saalist. Neid viidi mõttes koju kaasa, jutustati edasi ja nakatati teisigi teatripisikuga, et rohkem
80ndate lõpul võib öelda, et draama kukub ära. Kuldaeg saab läbi, 90ndatel on Madis Kõik tähtis draama autor. Olukord muutub uuel sajandil. Eesti draama ajaloos ei ole olnud perioodi, kus oleks heatasemelisi näidendite kirjutajaid. Mati Unt (1944-2005). Unt alustab kohe proosaga, saab sellega tuntuks, Krossi kirjandusse tulemine viibib, kuna on Siberis ja mujal. Kross jõuab proosasse 70ndate paiku. Pärit Voore keskusest. Tema isa sai keskuse veerele asunikutalu Vabadussõjas osalemise eest. Unt dramatiseerib mäletusi, nihutab fakte paigast, et põnevam oleks. Unt oli kassiarmastaja, maamaja müüdi ühe kassi eest? Kõigis juttudes, mida Unt on jõudnud rääkida, paistab silma, et tegemist on maapoisiga, kes tahab väga sellest keskkonnast välja. Maalt-linna hakkab liikuma. Esmalt keskkooli Tartusse Forseliuse kooli. Seal on kirjanduskallak, süvendatud õpe. Õpetaja mõju Undile olemas, ambivalentne mõju
annaabi.ee 
