o Altostratus praecipitans As pr Kihtsajupilved Kihtsajupilved (ladina keeles Nimbostratus, lühend Ns) on keskmiste pilvede klassi kuuluv pilvede põhiliik. Harilikult moodustavad nad ühtlase tumehalli või sinaka, mõnikord kollaka jumega pilvemassi üksikute tumedamate viirgude või murrujoontega. Selle pilvemassi paksus võib olla kuni 10 kilomeetrit, tihti on pilvekihis tühikuid. Kihtsajupilved on segapilved; nad koosnevad nii veepiisakestest kui ka lumehelvestest ja jääkristallidest, seetõttu on nad sajurohked. Kihtsajupilved tekivad kõrgusevahemikus 1,53 (35) km, aga mõnikord võib nende alumine piir olla kõrgusel 100200 meetrit ja isegi madalamal. Kihtsajupilvede teke on seotud tsüklonite moodustumise ja liikumisega. 5 Kihtsajupilved tekivad sooja frondi ees, kui soe õhk liigub külmale õhule vastu ja tõuseb
Selle hulka õhus iseloomistatake õhuniiskusega. Päikesesoojuse mõjul aurab vett veekogudelt,maapinnalt,taimedelt ja üldse kõikjalt,kus seda on.Sellepärast on õhk mere kohal alati niiskem kui maismaa kohal. Soe veeaururikas õhk on kerge ja hakkab maapinna kohalt tõusma.Tõustes õhk jahtub,sest kõrgemal on külmem. Pilvede tekkimiseks peab õhk jahtuma nii palju,et selles olev veeaur enam õhku ei mahu ja tiheneb veepiisakesteks ehk kondenseerub. Tillukestest veepiisakestest ja miinuskraadide puhul tekkinud jääkristallidest moodustuvadki pilved,mis kasvavad suuremaks nii kaua,kui kestab jahtumine.(1,lk 45) Sademed Pilves toimub väikeste pilvepiisakeste pidev sagimine. Veepiisad ja jääkristallid on seal nii väiksed ja kerged,et justkui ripuvad õhus. Sellepärast ei toogi iga pilv sadu. Sadama hakkab siis,kui piisakesed üksteisega kokku põrgates liituvad ja muutuvad nii raskes,et enam õhus ei püsi
Tekivad tavaliselt vahemikus 6-8km. Nende teke on sageli seotud sooja frondi või tsükloni lähenemisega.. Paksus on 100m-2km. Koosnevad jääkrillidest ja sademeid ei anna. Keskmised pilved, pilve alus on 2-6km kõrgusel. Kõrgrünkpilved Altocumulus (Ac) Nende paksus on 200-700m, pilvekiht on alt tasane. Kõrgrünkpilved on valged, hallid või sinakad kujult on nad vöödid, vallid, tükid, tombud ja tihti paistavad äärtelt läbi. Koosnevad allajahtunud veepiisakestest kui ka jääkristallidest. Enamasti nendelt ei saja, aga mõnikord võivad langeda peenikesed vihmapiisad. Kõrgkihtpilved Altostratus (As) Pilved tekivad kõrgusevahemikus 3-5km ja pilvekihi paksus on tavaliselt 1km, harvem 2km. Kõrgkihtpilved moodustavad taevas ühtlase valkja, halli või sinaka värvusega pilvkatte. Päikese ja Kuu jaoks on nad poolläbipaistvad. Varjud tavaliselt puuduvad. Sademeid ega optilisi nähtusi tavaliselt ei kaasne.
tugevam on tuul ülemistes kihtides. Üleminekukiht järgmisse sfääri on tropopaus. Paksus kõigub paarisajast meetrist 2km- ni.Temperatuur oleneb naabersfääride temperatuurist. Tropopausile järgneb stratosfäär. Ulatub kuni 40km kõrguseni.Veeauru on stratosfääris väga vähe, seetõttu puuduvad pilved. Siiski esinevad 20km kõrgusel pärlmutterpilved ja80-85km kõrgusel hõbepilved.Arvatakse, et pärlmutterpilved koosnevad ülejahtunud veepiisakestest ja hõbepilved jääkristallikestest. Mitu erineva temperatuuriga kihti.Esimene on isotermiline kiht. Sellest kõrgemal esineb temperatuuri inversiooni kiht, kus temperatuur kõrgusega tõuseb. Selle nähtuse põhjuseks peetakse osoonikihti, mis asub enam vähem samal kõrgusel. Kõrgemal toimub temperatuuri langus kuni stratosfääri ülemise piirini. Kihti 40-80km nimetatakse mesosfääriks. Üleminek termosfääriks on mesopaus.
Samuti lähemalt uurida kuidas ja miks ilmneb äike ning tuua pisutki selgust inimeste silmis müstilise keravälgu iseloomust. Töös vaadeldakse ka, mida kujutab endast tuli (täpsemalt põlemisreaktsioon) füüsikalisest aspektist, kuidas põlemine toimub, mis põleb ja kustutab. Leida vastus küsimustele, kas tuli saab vee all põleda ja kuidas põleb tuli ilma gravitatsiooniväljata. 3 1. Pilved Pilved on kolloidsed süsteemid, mis koosnevad õhus hõljuvatest väikestest veepiisakestest, jääkristallidest või kõige sagedamini nende segust. Varasematel aegadel on peetud pilve olemasolu määratlemisel väga oluliseks visuaalset eristamist kui silmaga ei olnud eristatav, ei olnud ka pilve. Kaasajal loetakse pilvedeks ka selliseid kolloidseid süsteeme, mida saab detekteerida vaid ka näiteks radari abil. Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või pilvede füüsikaks. 1.1
See on ühtlasi ligikaudseks pilvede alumiseks piiriks. - Nullnivoo tase, kus õhutemperatuur on 0 C°. Kondensatsiooni- ja nullnivoo vahel tekivad kondensatsiooniproduktidena tavaliselt väikesed veepiisakesed - Jäänõelte nivoo Sel tasemel hakkavad kujunema tahked kondensatsiooniproduktid. Temperatuur on seal ligikaudu -12 C°. Nullnivoo ja jäänõelte nivoo vahel koosneb pilv peamiselt allajahtunud veepiisakestest, ülalpool jäänõelte nivood aga jääkristallidest. Tegelikult kujutab see nivoo endast võrdlemisi ulatuslikku üleminekukihti, kus esineb nii allajahtunud piisakesi kui ka jääkristalle - Konvektsiooninivoo tase, kuhu ulatuvad tõusvad õhuvoolud. See on ühtlasi konvektsioonipilve ülemiseks piiriks. Konvektsiooninivooks on kõige sagedamini need õhukihid, kus temperatuur väga vähe langeb, püsib (isotermiline kiht) või koguni tõuseb (inversioonikiht)
jõujoonte suunas, kuid materjali ebaühtluse tõttu mõnevõrra juhuslikes suundades tekitades puukujulisi moodustusi. Dendriidid hakkavad arenema kohast, kus elektriväli on eriti ebaühtlane Sageli on dendriitide arenemise põhjustajateks tühemikes tekkivad osalahendused. Dendriidid kasvavad aja jooksul ja lõpuks jõuavad areneda ühelt elektroodilt teiseni põhjustades dielektriku läbilööki. Tahkesse dielektrikusse sattunud veepiisakestest arenevat dendriiti nimetatakse vesipuuks. Vesipuud tekivad tüüpiliselt kaablite PEX-isolatsioonis, eriti kui kaablil puudub piisav pikisuunaline ja põiksuunaline veetihedus. Mikroskoopilised veepiisakesed võivad jääda kaabli isolatsiooni ka isolatsiooni materjali ja kaabli valmistamisel. Materjali puhtusest ja veepiisakeste asukohast lähtuvalt võib esineda erinevat tüüpi vesipuid. 53. Trafo isolatsioon Trafode isolatsioon koosneb välis- ja siseisolatsioonist:
kondensatsioon. See on ühtlasi ligikaudseks pilvede alumiseks piiriks. - Nullnivoo tase, kus õhutemperatuur on 0 C°. Kondensatsiooni- ja nullnivoo vahel tekivad kondensatsiooniproduktidena tavaliselt väikesed veepiisakesed 7 - Jäänõelte nivoo Sel tasemel hakkavad kujunema tahked kondensatsiooniproduktid. Temperatuur on seal ligikaudu -12 C°. Nullnivoo ja jäänõelte nivoo vahel koosneb pilv peamiselt allajahtunud veepiisakestest, ülalpool jäänõelte nivood aga jääkristallidest. Tegelikult kujutab see nivoo endast võrdlemisi ulatuslikku üleminekukihti, kus esineb nii allajahtunud piisakesi kui ka jääkristalle - Konvektsiooninivoo tase, kuhu ulatuvad tõusvad õhuvoolud. See on ühtlasi konvektsioonipilve ülemiseks piiriks. Konvektsiooninivooks on kõige sagedamini need õhukihid, kus temperatuur väga vähe langeb, püsib (isotermiline kiht) või koguni tõuseb (inversioonikiht). Neis, nn tõkkekihtides
annaabi.ee 
