SÜDA Suur vereringe algab vasakust südame vatsakesest. Sealt paisatakse hapniku rikas veri aorti. Aordist liigub veri arterite ja arterioolide kaudu kõigi kudedega seotud kapillaaride ehk juussoonte võrgustikku. Seal toimub hapniku loovutamine läbi kapillaaride seinte kudedele ning süsihappegaasi, kusihappe ja teiste ainevahetusjääkide vastuvõtmine. Jääkaineterikas venoosne veri liigub kapillaaride venoossest osast peenikestesse veenulitesse, mis omakorda ühinevad ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks, mis suubuvad südame paremasse kotta. Väike verer inge Väike vereringe algab südame paremast vatsakesest, millest süsihappegaasirikas veri kopsuarterisse surutakse.
päsmakese. Päsmakesest väljub teine arteriool ehk viimasoon. Neerukoes olevate nefronite viimasoonte läbimõõt on toomasoonte läbimõõdust suurem. See tingib päsmakeste kapillaarides suhteliselt suurema vererõhu. Nii tooma kui viimasoontes voolab arteriaalne veri. Viimasoon jaguneb omakorda sekundaarseks kapillaarvõrgustikuks, mis ümbritseb nefrokanalikesi. Seejuures muutub arteriaalne veri venoosseks ja suubub veenulitesse, mis seejärel ühinevad suurema läbimõõduga veenideks, moodustades lõpuks neeruveeni. Seega on neerudel kaks kapillaaride süsteemi. Päsmakeste omapärast kapillaaristikku nimetatakse imevõrgustikuks. Minu jutuke Kõigile kes hoolivad oma neerudest !!! Tegin referaadi neerudest sellepärast et, olen ka ise põdenud kaks korda neeruvaagna põletiku. Esimene kord ei saanud midagi süüa, kohe oksendasin kõik välja.
välja venida tekivad veenilaiendid, mis võivad muutuda põletikuliseks. -Kappillaaridest- on peenikesed, üksteisega võrgustikuna seotud torukesed kudedes. Nende läbimõõt on alla 0.02 mm, mistõttu vere liikumine on seal kõige aeglasem. Vere juurdepääs kapillaaridele on reguleeritav nende läbimõõdu muutmise (veresoontesse ulatuvate närvijätkete mõjutusel kokkutõmbuvate või lõdvenevate lihasrakkude abil) ning arterioolidest veenulitesse viivate "otseteede" avamise ja sulgemise abil. See on oluline vältimaks vere liigset kuumenemist ja jahtumist (väga kuuma või külma väliskeskkonna ja palaviku korral). Kapillaari sein koosneb vaid ühest rakukihist, moodustades biomembraani, mille kaudu toimub ainevahetus vere ja koerakkude vahel. Elundi puhkeolekus on osa kapillaare tühjad. Elundi aktiivse töö korral täituvad aga kõik kapillaarid verega, tagades nii piisava varustatuse vajalike
korda rohkem kui skeletilihases. Nad ühendavad artereid veenidega. Juussoone läbimõõt on alla 0.02 mm, keskmine pikkus aga 0,5 mm, mistõttu vere liikumine on seal väga aeglane (keskmiselt 0,3 0,5 mm/sek). Vere juurdepääs kapillaaridele on reguleeritav nende läbimõõdu muutmise (veresoontesse ulatuvate närvijätkete mõjutusel kokkutõmbuvate või lõdvenevate lihasrakkude abil) ning arterioolidest veenulitesse viivate "otseteede" avamise ja sulgemise abil. See on oluline vältimaks vere liigset kuumenemist ja jahtumist (väga kuuma või külma väliskeskkonna ja palaviku korral). Kapillaari seinas ei ole lihaskude. See koosneb vaid ühest rakukihist, moodustades poolläbilaskva biomembraani, mille kaudu toimub ainevahetus vere ja koerakkude vahel. See protsess leiab aset, kuna kahel pool kapillaari seina olevad vee- ja teiste ainete hulgad püüavad tasakaalustuda
Suur vereringe ehk kehavereringe algab südame vasaku vatsakesest, millest hapnikurikas veri paisatakse aorti. Aordist liigub veri arterite ja arterioolide kaudu kõigi kudedega seotud kapillaaride ehk juussoonte võrgustikku, kus toimub hapniku loovutamine läbi kapillaaride seinte kudedele ning süsihappegaasi, kusihappe ja teiste ainevahetusjääkide vastuvõtmine. Jääkaineterikas venoosne veri liigub kapillaaride venoossest osast peenikestesse veenulitesse, mis lähevad üle suuremateks veenideks. Need omakorda ühinevad ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks, mis suubuvad südame paremasse kotta. Väike vereringe ehk kopsuvereringe algab südame parema vatsakesest, millest süsihappegaasirikas veri surutakse kopsuarteritesse. Kopsuarterite kaudu jõuab veri kopsudesse, kus kapillaarides antakse ära süsihappegaas ja veri küllastub hapnikuga. Hapnikurikas arteriaalne veri tuleb südame vasakusse kotta kopsuveenide kaudu.
Parietaalse ja vistseraalse lestme vahele jäävat pilujat osa nimetatakse peritoneaalõõneks. Tavaliselt esineb peritoneaalõõnes 50 ml vedelikku, mis vähendab hõõrdumist ning omab ka põletikuvastast toimet. Vedeliku teke ja imendumine nii pleura- kui ka peritoneaalõõnde on omavahel tasakaalus. Oma olemuselt on antud vedelik plasma ultrafiltraat, kuna seda eritub mõlema lestme kapillaaridest. Imendumine toimub lestmete veenulitesse, valgud ja rakuline osa lümfiteedesse. Antud tekke ja imendumise tasakaalu mõjutavad kapillaaride läbilaskvus ehk permeaabelsus, vereplasma ja pleura- või siis peritoneaalvedeliku onkootne rõhk, vedeliku resorptsioon lümfiteede kaudu, õõnes olev alarõhk ning kapillaarides olev hüdrostaatiline rõhk. Vedeliku tekke ja imendumise tasakaalu häirumise korral koguneb vastavasse õõnde liigselt vedelikku. Vedeliku asukoha järgi nimetatakse seda kas astsiidivedelikuks, kui ta
Päsmakesest väljub teine arteriool - viimasoon ( vas efferens ). Neerukoores olevate nefronite viimasoonte läbimõõt on toomasoonte omast väiksem. See tingib päsmakeste kapillaarides suhteliselt suurema vererõhu. Nii tooma- kui viimasoontes voolab arteriaalne veri. Viimasoon jaguneb omakorda sekundaarseks kapillaarvõrgustikuks, mis ümbritseb nefroni kanalikesi. Seejuures muutub arteriaalne veri venoosseks ja suubub veenulitesse, mis edaspidi ühinevad suurema läbimõõduga veenideks, need moodustavad lõpuks neeruveeni (suubub alumisse õõnesveeni). Seega on neerudel kaks kapillaaride süsteemi: ühed kapillaarid moodustavad päsmakesi ja neis voolab arteriaalne veri, teised kapillaarid Tartu Tervishoiu Kõrgkool 3 Koostanud Merle Kolga 2007 sügis Kuse- ja suguelundid
annaabi.ee 
