KAHEPAIKSED 7.KLASS ANNELI DIETRICH KAHEPAIKSED On selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii maismaal kui ka vees kõigusoojased loomad eelistavad niiskeid elupaiku maailmas 3000 liiki, Eestis 10 liiki Välisehitus Keha jässakas ja veidi lame. Liikumiseks kaks paari jäsemeid. Nahk pidevalt niiske ja jahe. Suur suu hambaid kasutab ainult saagi hoidmiseks. Meeleelundid Hästi arenenud nägemine. Reageerib ainult talle olulistele helidele. Haistmiseks ja maitsmiseks peab toidupala suhu haarama. Toes ja lihaskond Lühike selgroog Roideid asendab rinnaluu Üks kaelalüli võimaldab tõsta ja langetada pead Hästi arenenud jalalihased Siseehitus Seedeelundkond sarnaneb kalaga Eritus- ja sigimiselundite juhad avanevad k...
Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on vägabosavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi same kuulevad.Seetõttu on veekonni raske näha Toitu püüab peamiselt maismaal. Suure osa toidust moodustavad putukad, mardikad, kahetiivalised, kiilid ja sipelgad Veekonnad koevad mai teasel poolel, 2 kuni 3 nädalat peale talveunest äramist emasloom koeb 2000 kuni 3000 1,5 kuni 2mm läbimõõduga muna. Sigimisperiood venib pikale sest koetakse mitu portsjonit. Munadearenguks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kraadi. Eestis elutseb lõuna ja edela eestsis üksikutes kohtades ka põhja pool. Saartel puudub täiesti. Esimene fakt veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne emaseid on 68,6% ja isaseid on 31,4%
Ka intensiivselt majandatavatel maastikel võib leiduda kahepaiksetele häid elutingimusi. Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km. Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0,6...1 km. Eestis on kõik 11 kahepaikseliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis. Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette
· Levik Eestis ja maailmas On levinud Euroopas (välja arvatud Pürenee ps., Lõuna- Prantsusmaa ja Balkani ps.), Skandinaavias vaid Rootsi lõunaosas. Eestis elusteb Lõuna- ja Edela-Eestis, üksikutes kohtades ka põhja pool (Põhja-Eesti rannikul Paldiskist Lahemaa Rahvuspargini). Saartel puudub täiesti. · Arvukus Kohati võib olla arvukas. · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on leht- ja segametsade veekogud - nii jõed kui järved, kuid kiiret voolu veekonnad väldivad. Veedavad vees kogu oma elu. Kõige aktiivsemad on päeval kella 12...16 ajal, mil konnad on massiliselt veepinnal. Ööseks varjuvad veekonnad veekogu põhja. Võivad talvituda maismaal enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talvunest ärkavad aprillis. Veekonn Rana esculenta L. · Toitumine Toitu püüab peamiselt maismaal. Suure osa toidust moodustavad putukad - mardikad, kahetiivalised, kiilid ja sipelgad. · Sigimine
on soojenenud umbes 16 °C-ni. Ladina keelne nimetus Rana temporaria Tähnikvesilik Tähnikvesilik on väike, 8...11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas. Ladina keelne nimetus Triturus cristatus Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette
Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist. Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovezjes, võib teda kohata veest kaugel, aga siis peab mets, kus ta elab, niiske olema. Stepis elab ta ainult lammimetsade veekogudes. Taigat ta ei armasta. Mägedes esineb ta kuni 1100 m kõrguseni (5). Veekonnad on tähtsad lendavate putukate hävitajad. Veekonna talveuni kestab keskmiselt 100 päeva ja on pikem kui pruunidel konnadel, aga lühem kui järvekonnal. Veekonn on küll soodsas seisundis, aga Eestis looduskaitse all (5). Venemaal elavad veel lisaks eespool jutuks olnud konnadele siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani) ja väle konn (Rana dalmatina). Nende liikide bioloogiat on vähe uuritud. Siberikonn elab samuti nagu rabakonn
Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Tiigikonn III Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. 3 kollast piikitriipu seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Veekonn III Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja 3 kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Järvekonn III Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate suuremate laikudega, 1 kollane pikitriip. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Rabakonn III Rabakonn on pisike, 5..
Näiteks, kui sääskede arvukus tõuseks, hakkaks tikutaja sööma rohkem sääski, mille tõttu väheneb tema ussikeste tarbimine, mille tagajärjel tõuseks ussikeste arvukus. Näiteks, kui toonekured otsustavad enam mitte tarbida konnasid, siis hakkavad vähenema nende populatsioonide isendid, mida nad rohkem sööma hakkavad, näiteks kalu. Samas tõuseb aga näiteks veekonnade arv, mille tõttu väheneb jälle mardikate arv, kuna veekonnad tarbivad nüüd rohkem. Kui aga toonekured otsustavad sööma hakata ainult konni, siis kasvavad jälle teiste isendite arvud, mida nad lakkasid söömast. Kasvaks mardikate arv, kuna neil on vähem vaenlasi ning nad tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema. Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi. 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus
Mulga on helepruuni värvi mürkmadu. Ta on kõige arvukam mürkmadu Austraalias. Tapja rästik (Death Adder) on 70 cm pikk ja ta elutseb puude ja kivide varjus. Tiiger mao mürk halvab närvisüsteeme ja lihaseid. . Mõnedel madudel ei ole mürkhambaid, näiteks: Püütonitel ja Pime madudel. 3.5. Päriskonnaliste selts Austraalias on 214 konna liiki. Konnad on süstematiseeritud nelja erinevasse alamrühma. Nendeks on: kärnkonnad, veekonnad, puukonnad ja vihmametsade konnad. Alarühmad on jaotatud 100-sse perekonda. Päriskonnaliste seltsi on väga töömahkas uurtida. Austraaliasse on inimese poolt Lõuna-Ameerikast sisse toodud mürgised kärnkonnad - aagad ehk merikärnkonnad. Aagad on maailmas üks tuntuimad võõrliike. Aagad pidid võitlema suhkrurookahjuri vastu, kes hävitas isanduste saake. Aagadel pole Austraalias looduslikke vaenlasi, seetõttu paljunesid nad piiramatult. Aaga on väga mürgine ja tal pole ka
annaabi.ee 
