kasutatakse enimalt sellistes kohtades, kus nõutakse suurt valgustugevust – hoiatus- ja avariisignalisatsioonis. Vedelkristallkuvar ehk LCD (Liquid Crystal Display) on kuvari tüüp, mis kasutab vedelkristalltehnoloogiat. Vedelkristallid ise otseselt valgust ei kiirga. LCD’sid kasutatakse paljudes erinevates seadmetes nagu nt arvuti kuvarid, televiisorid, seadme infotablood, lennuki kokpiti displeid jne. Kuna LCD ei kasuta fosforeid, ei teki LCD’del pildi sissepõlemist. Värvilised vedelkristallekraanid koosnevad pikslitest ning iga piksel koosneb punasest, rohelisest ja sinisest alapikslist, mille kombineerimisel erinevatel tugevustel on võimalik näidata erinevaid värve. Mario Ollino AA-13
6. Peegelkiht. (Taustvalgustusega süsteemides on selle asemel valgusti.) Tööpõhimõtted Vedelkristallid, mida LCD-ekraanides kasutatakse, muudavad polariseeritud valguse võnkesuunda 90° võrra, kuna molekulid on vedelkristallis teineteise suhtes väändunud. Kui vedelkristalli läbib elektrivool, joonduvad selle molekulid ühises suunas ning ei polariseeri enam valgust. Värviline LCD Värvilised vedelkristallekraanid töötavad samadel põhimõtetel, aga iga värviline piksel koosneb punasest, rohelisest ja sinisest alapikslist, mille kombineerimisel erinevatel tugevustel on võimalik näidata erinevaid värve. Valgele taustvalgustusele lisavad värvi värvifiltrid. Materjalid Klaas on põhiline tugimaterjal ekraani erinevate komponentide jaoks, kuid on ka funktsionaalmaterjal näiteks värvifiltrites.
Arvutustehnika ajaloo jooksul on kuvarite arendamisel ja tootmisel kasutatud samu või sarnaseid tehnoloogiaid, mis televiisorite tootmisel, kus läbi 20. sajandi teise poole oli peakomponendiks kineskoopmonitor. Viimase taandumisel 21. sajandi alguses on algselt LCD-monitoride tootmises kasutatud tehnoloogiad pärast piisavat täiustamist suunatud televiisorite tootmisse. Lisaks elektronkiirekuvaritele on teiseks populaarseks kuvariliigiks saanud vedelkristallekraanid (LCD – Liguid Crystal Display). Neid kasutatakse peamiselt sülearvutites, kuid nüüd asendatakse sageli ka lauaarvuti komplektis olev tavaline kuvar vedelkristallkuvariga. Selliste kuvarite peamine eelis on väike võimsustarve, väikesed mõõdud ja kiirguse puudumine kuid nad on suhteliselt kallid. Laiendkaardid mis, miks, kuidas jne kasutatavad siinid, milleks jne : Laiendkaardid (adapterid) on seadmed, mille ülesandeks on arvuti võimalusi ja suutlikkust laiendada
tunduvalt vähem värvitoone; 6. kiirguskaitse monitori poolt kiiratava magnetvälja tugevuse piir, mille kohta on kehtestatud terve rida riiklikke standardeid; 7. punktisamm üksikute pildipunktide vahekaugus ekraanil, vahemikus 0,25 0,28 mm; 8. energiasääste energiasäästliku monitori tarbitav võimsus ei tohiks ületada 30 vatti (Energy Star markeering); Lisaks elektronkiirekuvaritele on teiseks populaarseks kuvariliigiks saanud vedelkristallekraanid (LCD Liguid Crystal Display). Neid kasutatakse peamiselt sülearvutites, kuid nüüd asendatakse sageli ka lauaarvuti komplektis olev tavaline kuvar vedelkristallkuvariga. Selliste kuvarite peamine eelis on väike võimsustarve, väikesed mõõdud ja kiirguse puudumine kuid nad on suhteliselt kallid. Lisaks kuvarile määrab ekraanipildi kvaliteedi arvuti graafikakaart ehk videokaart. Kasutatud kirjandus http://www.htg.tartu.ee/if/Baaskursus/Ehitus/Ehitus.html
polariseeritud valgus horisontaalse polarisaatorini ning ei saa seda läbida ja pikselt paistab tume. Taustvalgustusega süsteem toimib samal põhimõttel; valguse teekond saab lihtsalt alguse ekraani tagumisest osast, kus horisontaalne polarisaator ta polariseerib. Enamus 3 tänapäeval kasutatavaid ekraane on taustvalgustusega, ilma taustvalgustuseta on näiteks käekellade ja kalkulaatorite ekraanid. Värviline LCD Värvilised vedelkristallekraanid töötavad samadel põhimõtetel, aga iga värviline piksel koosneb punasest, rohelisest ja sinisest alapikslist, mille kombineerimisel erinevatel tugevustel on võimalik näidata erinevaid värve. Valgele taustvalgustusele lisavad värvi värvifiltrid. Materjalid Klaas on põhiline tugimaterjal ekraani erinevate komponentide jaoks, kuid on ka funktsionaalmaterjal näiteks värvifiltrites. Polarisaatorina on kasutusel PVA
Vedelkristallkuvaritele ja- näidikutele väga sarnaste omadustega on ka (gaas) plasmapaneelid ja elektroluminestsentskuvarid. Nende peamine omavaheline erinevus seisneb selles, et kui esimestel kasutatakse neoon/ argoongaasi täidist (tavaliselt oranz või punane), siis teistel on see asendatud õhukekse luminofoorikihiga (tavaliselt rohekaskollane). Võrreldes LCD- kuvarite ja -näidkutega on nende kasutusvaldkond siiski suhteliselt piiratud. Vedelkristallekraanid jagatakse kahte suurde rühma: passiivmaatriksid ja aktiivmaatriksid: Passiivmaatrikskuvar koosneb kahest klaasipinnast, mille vahel on vedelkristallsegu. Klaasipindadele on kantud elektroodid- veeru omad ühele ja rea omad teisele. Elektroodid on valmistatud läbipaistvast metalliühendist indiumtinaoksiidist. Kuvari tööpõhimõte on lihtne, ta toimib valgusele kui lüliti- vastavalt
Neid on võimalik kokku suruda väga kompaktseteks. Paneelide nõrgaks kohaks on kujutise vähene kontrastsus. Kuvari ekraanil visualiseeritava kujutise loetavus sõltub oluliselt välistest valgustingimustest. Nõrgas valguses või pimeduses muutub vedelkristallpaneelil olev kujutis nähtamatuks. Kujutisele avaldab mõju veel kuvapaneeli kasutuskeskkonna temperatuur. Enamik vedelkristallpaneele keeldub töötamast temperatuuril alla +1 oC; temperatuuril alla -40oC võivad nad rikneda. Vedelkristallekraanid jagatakse kahte suurde rühma: passiivmaatriksid ja aktiivmaatriksid 49 5.7.3. Passiivmaatrikskuvar Passiivmaatrikskuvar koosneb kahest klaasipinnast, mille vahel on vedelkristallsegu. Klaasipindadele on kantud elektroodid- veeru omad ühele ja rea omad teisele. Elektroodid on valmistatud läbipaistvast metalliühendist indiumtinaoksiidist. Kuvari tööpõhimõte on lihtne,
annaabi.ee 
