Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattsinas ei lasknud Põhjarinde väeosi linna siseneda. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim läks linnas nõukogudele ning Riigiduumas moodustatud Riigiduuma Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine. Bolsevikud ja vasakesseerid moodustasid Petrogradis Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ning tekkis pool aastat kestnud Kaksikvõim Venemaal 1917. aastal. Samal päeval läks mässuliste poole üle ka Volõõnia polk. Talle järgnesid kaardiväe Semjonovski polk, kaardiväe Leedu polk ja isegi Vene kaardiväe vanim, Preobrazenski polk. Keisri oli reetnud tema enda kaardivägi, kokku 25 000 meest. Mogiljovist sõjavägede peastaabist erirongiga Petrogradi poole teele asunud asunud keiser
Õhtuks vajusid inimesed aga tagasi kodudesse ning kui sai selgeks, et puts oli läbi kukkunud, hakkasid bolsevikud oma seotust sellega eitama (Rogger 1983). Pipes (1991) peab selle sündmuse peamiseks õppetunniks mitte bolsevike partei nõrkust, vaid tõika kui ettevalmistamata oli nii Ajutine Valitsus kui Nõukogu olukorras, kus jõud vastandus jõuga. Mai alguses otsustas Petrogradi Nõukogu oma liikmetel lubada valitsusse astuda. Sellele vastu olid bolsevikud ja viimastega mestis olnud vasakesseerid. Mensevike ja esseeride astumine ebapopulaarsesse Ajutisse Valitsusse aitas jällegi vaekaussi bolsevike poole kallutada kuivõrd nemad said nüüd sisuliselt ainsana esineda alternatiivse lahendusena. Mensevikud ja esseerid kandsid nüüdsest kaasvastutust riigi hädade eest. (Volubev 1997). Bolsevike ja vasakesseeride liit kasutas iga võimalust näitamaks end tõeliste proletaaride kaitsjana, samas kui nende konkurendid paistsid pursuide ees lipitsejatena (Melancon 1997).
Valitsuse residentsiks oli tollal Talvepalee, mille vallutamine on kujunenud bolsevike võimuletuleku sümboliks. Vana lahingulaev "" andis märguande, rünnakut juhtis bolsevik Vladimir Antonov-Ovsejenko (1883-1939). Verd ei valatud, palee oli kehvasti kaitstud ja võeti kohe ära. Kerenski sai põgenema. 5 Bolsevikud ja neid toetanud vasakesseerid seadis ametisse uue valitsuse (Rahvakomissaride Nõukogu), mille esimeheks sai Lenin. Välisasjade rahvakomissariks sai Trotski, siseasjade rahvakomissariks Aleksei Rõkov (1881-1938). Stalinile anti rahvusasjad, üldse oli rahvakomissare kokku 15. Pangad, vabrikud ja kirikuvarad riigistati, välisvõlgade tagasimaksmine lõpetati. Maata talupoegadele hakati maad jagama. KODUSÕDA
admiral Aleksandr Koltsak (idast) ja kindral Nikolai Judenits (läänest) poolt juhitud valgekaartlased, kes soovisid kukutada nõukogude valitsust. · Siseriiklikud vastupanukolded - madrused - Kroonlinna mässud, esseerid - Jaroslavli ülestõus (06-21.07.1918), talupoegade ülestõusud: (Tambovi kubermangus Aleksandr Antonovi juhtimisel (1920-1921); · siseriiklikud- vasakesseerid - III Vene revolutsioon ja rahvusvahelised vandenõud saadikute vandenõu, Sidney Reilly, Bruce Lockhard võimukukutamiseks jne. 1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa enamlaste kontrolli all. 1920 Veebruaris 1920 vangistasid ja hukkasid enamlased Koltsaki. Kuu aega hiljem evakueeriti suurem osa Denikini vägedest Musta mere sadamate kaudu. Valgete kindral Peter von
16.okt nõupidamine oli viimane oluline otsus, siis selge, et enamlaste partei läheb vägivaldse riigipöörde teed ja ühitab selle ajaliselt II nõuk kongressiga. 4.loeng- 19.veebruar Pärast 16.okt koosolekut alustati tegelikke ettevalmistustöid. Petr Nõukogu juures kutsuti ette Sõjarevolutsioonikomitee, koosnes 60-st liikmest, 48 olid enamlased. Ülejäänud jagunesid vasakesseeride ja anarhistide vahel. Parempoolsed esseerid jätkasid koostööd AV-ga, vasakesseerid olid valmis minema koostööle enamlastega ja läksidki. Enamlastega koostööd tegev fraktsioon tekkis ka vähemlaste hulgas. Sõjarevol. Komit tegevust hakkas juhtima büroo (SRK), 6-liikmeline, esimeheks Petr Nõuk esimees Trotski, kellele anti 2 abiesimeest, enamlaste poolt Nikolai Podvoiski, vasakesseeride poolt Paul Laasimir. Tegevuskohaks sai Smolnõi, endine klooster, tsaariaja viimastel aastakümnetel aadlipreilide kasvatusasutus koos pansioniga, see sai relv
takistasid. Lindpriiuse dekreet (27.01.1918)- Arreteeriti kõiki rahvuslasi ja revolutsionäre. Kõik lootused Eesti asutavale kogule ja iseseisva riigi loomiseks on läbikukkunud. Edasine kooskäimine või kokkusaamine oli ohtlik. Eesti Asutava kogu valimised: Eesti asutava kogu valimised (21.-22./28.- 29.01.1918)- VSDT(e)P Eesti komitee- 37,4%, Eesti tööerakond 30,4%, Demokraatlik blokk 22,7%, Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei (vasakesseerid) 3,4%, Kristlik liit 2,3%, ESDTP 1,7%, Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei (paremesseerid) 0,9%, Eesti iseseisvuslaste liit 0,6%, Tallinna vene kodanike demokraatlik organisatsioon 0,6%. Enamlased võitsid, kuid asutuvasse kogusse nad jäävad vähesusse, sest teised pooldasid iseseisva riigi loomist. Nad ei soovinud seda ning takistasid asutava kogu loomist ning katkestasid teise nädala valimisi. Päästekomitee loomine: Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918
annaabi.ee 
