On kindlaks tehtud, et tõmmulendlaste suviste ja talviste elupaikade vahe Eestis võib olla kuni 30 km. On oluline, et talvituspaigas püsiks temperatuur kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena, 3...7 ° C piires. Tõmmulendlane on üsna haruldane, ja sellel on mitmeid põhjuseid. Olulisemaks on sobivate talvituspaikade vähesus vaiksete koobaste näol, kus inimesi talvel ei liigu, samuti ei tohi lendlasi häirida nende suvistes varjepaikades. Ohtlikuks võib osutuda ka kemikaalide kasutamine putukatõrjes. Tõmmulendlane on looduskaitse all.
oluliselt vähendada põllukultuuride saagikust. Suvel, sigimise ajal, on tarvis energiarikkamat toitu ning sel periodil söövad pisihiired meelsasti ka putukaid, putukate vastseid, vihmausse. Sigimist alustavad pisihiired aprilli keskpaigast alates. Oktoobri lõpuks on ilmale toodud 3...4 pesakonda. Pesakonnas on 5...9, maksimaalselt 12 poega. Tiinus kestab pisihiirel nagu teistelgi hiirtel 21 päeva. Sigimise vaheaegadel elutseb pisihiir mitmesugustes maapealsetes varjepaikades - tuulemurrus, viljarõukude ja heinakuhjade all. Pojad isesesvuvad paarinädalaselt ning on suve lõpul on esimese pesakonna ellujäänud liikmed juba sigimisvõimelised. Pisihiir suudab paljude oma potentsiaalsete vaenlaste eest küll ronimisega ära pääseda, kuid kui ollakse nii väike, nagu seda pisihiir, siis omatakse ka hoolimata headest varjevõimalustest väga palju vaenlasi. Pisihiirele peavad jahti väikesed kärplased, metsnugis, kõik kullilised, kakud. Enamik pisihiiri
100g. 6 Nirk (foto Ingmar Muusikus) Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, jäätmaadel, põõsastikes, raiestikel, metsaservades, asulate äärealadel, põhuhunnikutes ja heinakuhjades, kuid üksnes juhul, kui seal pole tema konkurenti kärpi. Nirk kütib pisinärilasi üllatava osavuse ja energiaga, jälitades neid isegi nende urgudes ja varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem, kui jaksab ära süüa (Loomade elu, 1987). Kindlat jooksuaega nirgil ei ole, kuna tiineid emasloomi on leitud kõigil aastaaegadel. Tiinus kestab umbes viis nädalat. Peale seda sünnitab emasloom 3...7 (harva kuni 12) poega. Tavaliselt poegivad nirgid mitu korda suve jooksul. Pojad on kuu aega pimedad. Imetatakse neid poolteist kuud. 3...4 kuu vanuselt saavad pojad iseseisvaks. Nirgid elavad 4...6, erandlikult kuni 8 aasta vanuseks (Eesti selgroogsed).
Eestis on nirk levinud üle kogu territooriumi, kuid võrdlemisi vähearvuliselt. (Loomade elu 7. köide imetajad). Toitumine Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, põõsastikus, metsaservades. Tema põhitoit on hiired, aga ta ei põlga ära ka vihmausse, putukaid, linnumune. Ega isegi suuremad loomi: rotte, kanalisi. Nirk otsib põhiliselt toitu öösiti ning kütib pisinärilisi üllatava osavusega, jälitades neid isegi urgudes ja varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda. Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3- 7 poega. Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks
suurusest - see peaks olema vähemalt sõrgade pikkus. Vähi pikkus Toru läbimõõt 8 cm 35 mm 10 cm 45 mm 12 cm 60 mm Poegadele sobivad varjepaikadeks näiteks katusekivid ja plaadid (mis asetatakse vaheliti nii, et alla moodustub paras ruum) või kärgtellised. Suguvähkidele sobivad varjepaigad on katusekivid, drenaazitorud ja näiteks lainelised katusekatteplaadid. Varje pikkus peaks olema vähemalt vähi pikkusega võrdne ja veevahetus peab ka varjepaikades olema hea. 18 Vähitiikide piiramine aiaga Vähitiikide tarastamisega saab ära hoida röövloomade nagu mingi ja saarma külaskäike tiikidele või vähkide põgenemist. Aiana võib kasutada peenesilmalist tsingitud või plastikuga kaetud naaritsapuuri võrku, mille ülaserva asetatakse elektrikarjus. Ühekihilisest vineerist või plastikust libedapinnaline tara hoiab ära vähkide ronimise üle aia
puurkaevudega. Sahtkaevudes püsib aasta läbi sobiv mikrokliima, mis on aluseks nahkhiirte korrapärasele talvitumisele. Kindlustatud on inimese vähene häirimine, sest ligipääs sahtkaevusesse on piiratud. Linnades võivad nahkhiired talvituda ka kanalisatsioonisüsteemides (Masing, 1984). Sügisel (septembrist kuni novembrini) ja kevadel (aprillis) võib nahkhiiri kohata sageli ka väliskeskkonnast vähem isoleeritud maasisestes varjepaikades (Masing, 1984). Selliste alade õhtutemperatuur püsib tavaliselt talviste ja suviste varjepaikadega võrreldes vahepealne (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Varjepaiku, kus nahkhiired teistel aastaaegadel ei viibi, nimetatakse ülemineku- varjepaikadeks (Masing, 1984). Ülemineku-varjepaikadeks on näiteks keldrid vanades mõisates, lossides ja linnustes ning need on tähtsad mõne haruldase nahkhiireliigi jälgimisel (näiteks nattereri lendlane) (Masing, Keppart, Lutsar, 2004)
annaabi.ee 
