Nattereri lendlane (Myotis nattereri) Rahvapärased nimed • nahkhiir • Nahknääk • Nahklapp • Nahklapak • nahkrott • Kehamass: 5-12 g • tüvepikkus: 42-52 mm • küünarvarre pikkus: 36-43 mm Levik eestis • Kesk- ja Lääne-Eestis • Haruldasem põhjarannikul ja Kagu- Eestis, pole leitud saartelt • On haruldane ja vähearvukas Eluviis • Öise eluviisiga elutseb väikesearvuliste kolooniatena • Päevaste varjepaikadena eelistab puuõõsi ja varemeid • Sept-oktoobrist aprillini talveunes- suurtes paekivist ehitatud ja mahajäetud mõisa- ja lossikeldrites, harvem koobastes Toitumine • Putuktoiduline Areng • Talve jooksul • Mai lõpus koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimiskolooniad, mis asuvad enamasti puuõõntes. • Juuni keskel sünnitab 1 poja • Suguküps 1-2 aastaselt Ohustatus • Kuulub II kategooriasse
hammaste kuju järgi. Tõmmulendlane Habelendlane Tõmmulendlane Dietz & von Helversen 2004 Identification key bats, part 2.pdf Nattereri lendlane Nattereri lendlane on Eestis vähearvukas ja hoiab inimasustusest tavaliselt eemale . Neid võib kohata metsades. Küll aga võivad nattereri lendlased kasutada sügisel suuri mõisaledreid ülemineku- varjepaikadena. Nahkhiir ja inimene Nahkhiir ja inimene Elupaigad hoonetes Osad nahkhiireliigid kasutavad meelsasti varjepaikadena maju. Nad võivad varjuda: •Katusepleki/kivide alla •Pööningule •Aknaliistude/luukide taha •Välisvoodri alla Nahkhiir ja inimene Elupaigad hoonetes Pane tähele! Kui sinu majas on suviti nahkhiirte poegimiskoloonia,
Elupaik Põder on suure liikuvusega Märjemad alad - niisked loom, kes vahetab sesoonselt heinamaad, võsastunud oja- elupaika. Suvel eelistab ja kraavikaldad, tihti ka sood soostunud ja lodumetsi, ja rabad. Sageli võib kohata lehtpuunoorendikke, talvel kiviaedadel, puuriitades, kuivemaid sega- ja lauahunnikutel jne. männimetsi. Varjepaikadena kasutab näriliste urge ja õõnsusi kändude ning mahalangenud puude tüvede koore all. Eluviis Enamasti elavad üksikuna Päevase eluviisiga, talvel on või vähestes rühmades, talvel talveunes. võivad kujuneda väikesed karjad. Toitumine Taimtoiduline loom
hommikul enne päikesetõusu. Eri nahkhiireliikide toidulaud ei pruugi sugugi samasugune olla. Eelkõige sõltub see looma suurusest ja lennutüübist. Tilluke kääbus-nahkhiir toitub sääskedest ja kihulastest, suurkõrv aga suudab püüda mitte ainult lendavaid, vaid ka puuokstel istuvaid putukaid. Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi. Putukatest toituvad nahkhiired on meie kliimavöötmes kas rändava eluviisiga, näiteks suurvidevlane lendab talveks umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole, või paiksed, kes jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne
· Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, Rootsis ja Norras ulatub levila põhjapiir Põhja-Jäämereni. Eestis esineb kõikjal. · Arvukus Arvukus on sage, arusisalik on Eesti kõige tavalisem roomaja. · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on märjemad alad - niisked heinamaad, võsastunud oja- ja kraavikaldad, tihti ka sood ja rabad. Sageli võib arusisalikku kohata kiviaedadel, puuriitades, lauahunnikutel jne. Varjepaikadena kasutab näriliste urge ja õõnsusi kändude ning mahalangenud puude tüvede koore all. On päevase eluviisiga, talvel on talveunes. · Toitumine Toitub mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest. Toitu püüavad ka rohttaimedel ja puutüvedel. Arusisalik Lacerta vivipara (Jacquin) · Sigimine Arusisalikud paarituvad aprillis, 10...14 päeva peale talveunest ärkamist. Pojad (3...10) sünnivad juulis või augustis. Arusisalik
annaabi.ee 
