seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas; Väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide; KONNAKOTKAD Toitumine: jahivad saaki enamasti väheintensiivsetel rohumaadel, kuid ka märgalade, põldudel jt avamaastikel, vähesel määral ka metsas; Saagialal paikneb reeglina lähedal, 1-2 km kaugusel. Eelistab pidada varitsusjahti; Saagiks peamiselt uruhiired, mutid, konnad ja linnud, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid; Pesitsemine: rändlinnud, saabub eestisse alates märtsi lõpust. Lahkuvad septembris; Elupaigaks: mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesadeks kasutavad vahel suuremate röövlindude vanu pesi; Munetakse 1-2 (väga harva 3) muna, haudevältus 37-41 päeva. KALJUKOTKAS Tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul
kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. ELUIGA Tavaliselt on ilvese eluiga 18- 20 aastat. TOIDULAUD Ilves on puhtalt lihatoiduline loom, kes Eestis toitub enamjaolt jänestest ja kitsedest, kuid ei ütle ära ka rebastest, kährikutest, närilistest ning maapeal pesitsevatest lindudest. Toidu hankimiseks peab ilves varitsusjahti, sest kaslasele omaselt pisikese südame tõttu pole tal jaksu saaki jälitada. Ilvest võib nimetada patoloogiliseks kütiks, kes ei suuda isegi täis kõhuga lähedale sattunud saaklooma ründamata jätta. Vaatamata sellele, et ilvese toiduvajadus on kõigest 1-1,5 kg liha päeva kohta, võib ta ühel öösel murda mitu looma. Ilves eelistab värsket liha, mistõttu võib ta tabatud saagi juurde vaid mõned korrad tagasi pöörduda. Kuna ilves ei suuda süüa näiteks külmunud liha,
- Luudest ja sarvest valmistati ahinguid, harpuune, nooleotsi, pistodasid jne. Selliseid esemeid on kunda kultuuris palju Kunda kultuur – eluviis Kalastamine - Kalatõkked, -püünised, algelised võrgud - Luust õngekonksud - Ahingute, harpuunidega suuremad kalad Jahipidamine - Enim kütitud loomad olid põdrad ja koprad - Kütiti linde, esmajooneliselt veelinde - Jahiks kasutati püüniseid ja lõkse; lisaks odasid, vibu ja nooli; peeti varitsusjahti Olulised olid ka loodusannid - Taimed, juurikad, seened, marjad, pähklid. Esivanemate jaoks oli kogu loodus hingestatud ja elav. Üleloomulikud jõud ümbritsesid inimesi igal sammul. Haldjatelt ja jumalatelt looti abi ja lepitust, toodi neile ohvreid. Surnud esivanemate hinged olid muistsetel eestlastel au sees. Surnule pandi kaasa igasuguseid tarbeesemeid ja toitu. Hingi pidi samuti kostitama, sest usuti, et aeg-ajalt käivad nad elavatel külas.
märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides. Aktiivset saagiotsimist lennul või kõndides kasutab ta kesise toiduressursi puhul, kuid rikkaliku saagi korral eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on peamiselt väikesed imetajad uruhiired, mutid, sageli püüab ta ka konni ja linde, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Ränne Aafrikasse ja tagasi toimub peamiselt Bosporuse väina, Lähis-Ida ja Niiluse oru kaudu. Suur-konnakotkas saabub meile alates märtsi lõpust, esimesi väike-konnakotkaid võib kohata natuke hiljem aprilli alguses.
tumedam, suurem ja jässakam. Eristamise muudab raskemaks ka see, et suur- ja väike- konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1- 2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad: uruhiired, mutid, vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud. Nende talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Suur-konnakotkas saabub Eestisse tavaliselt märtsi lõpus ja väike- konnakotkast võib kohata aprilli alguses. Lahkuvad septembri alguses, kuid võib ka üksikuid kohata oktoobriski veel. Konnakotkaste elupaigaks on tavaliselt mosaiikne maastik
näiteks põtru, kuid ka mitmel pool kopraid. Põtrade küttimise plussideks oli peale suure koguse liha saamise veel ka nahk, millest tehti kehakatteid, ning luud, millest valmistati tööriistu. Peale nende kütiti veel ka hirvi, metskitsi, metssigu, metshobuseid, karusid, hunte, rebaseid, nugiseid ja teisi loomi. Peale loomade kütiti ka veel linde, kes peamiselt veekogude ääres pesitsesid. Tolleaegsed kütid harrastasid nii ajujahti kui ka varitsusjahti, kuid peamine saak saadi kätte püüniste ja lõksude abil. On leitud ka nooleotsi, peamiselt Pulli asulakohalt. See tõestab, et üheks küttimise tööriistaks võis olla ka vibu. Luust nooleotsad on enamasti olnud kaksikkoonilise või teravovaalse kujuga, hästi voolitud ning lihvitud pinnaga. 6 Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke- kui ka viskeodad
annaabi.ee 
