seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Islandil, mis on Taani koloonia. See teos räägib kõigest inimlikust: sügavatest tunnetest, inimeseks jäämisest, eneseohverdusest ja unistustest, ent ka hingelisest pehkimisest, alatusest, kõrkusest ja piiratusest. Kõike seda nii traagilises kui ka koomilises võtmes. Samas on tegu ka eepilise jutustusega väikese rahva võitlusest enese säilitamise nimel ajal, mil kõik tundub kokku varisevat. Sel ajal oli islandi rahvas absoluutse monarhina rõhuva Taani kuninga poolt kõige sügavamalt porri surutud. Valitses äärmine vaesus ja viletsus ning lootusekiirt ei paistnud kusagilt. Muuhulgas sai vanglakaristuse iga talumees, kes julges kellegi teise kui verehinda nõudvate taani kaupmeestega kaupa teha, pisimgi vastuhakk Taani võimule tõi kaasa rängad karistused. Mätaskatustega majades elav lihtrahvas oli nii vaene, et müüs salaja oma lapsi ja varastas
raamatud, oleks see film jätnud mulle üsna kustumatu mulje. Ülesehituselt on tegu meisterklassiga. Film tundub sujuvalt voolavat - kaob ajataju ning mõtted koonduvadki vaid vaadatavale. Avanädalavahetusel käis filmi vaatamas koguni 9581 inimest, seega võib öelda, et see võeti rahva poolt üsna hästi vastu. Soovitan seda filmi soojalt, sest analüüsides filmi süviti on see lugu justkui meist kõigist. Nagu Johannes on kõigil oma maailm, mis vahel tundub justkui kokku varisevat, olgu siis põhjuseks me ise, või hoopiski teiste poolt tehtav ülekohus. Igal juhul tuleb olukord lõpuks enda kätesse võtta ja anda endast kõik, et tegu poleks halva elu vaid halva päevaga.
uue vaenlase juurde. Tühja/surnud tundega maastik meenutab minu meelest justkui vallutatud maad ning armeelase kindel kõnnak üleolekut. Töö tekitab veidi küll aukartust, aga samas jätab ta veidi salapärase mulje. Vaenlane on maskeeritud ja mitte nii märgatav. Võibolla märgib see praeguse vaenlase mitte nii otsest väljendumist. Pigem läbi spionaasi, meedia ja mõtlemisviisi. Siin näidatakse minu meelest varisevat ohtu. Imperiaalne võim ootab ohvri saabumist tee kõrval puu taga. Ohver ei oska aimatagi, mis teda ees ootab. Ohuks võib võtta näiteks tulevat okupatsiooni vmt. Tulevat okupatsiooni just selle pärast, et ümbrus on roheline, täis elu, mis oleks vastandiks juba vallutatud maale eelmises näites räägus puude ja kollase heina näol. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum Erialamuuseumi asutamise mõte hakkas idanema koos tarbekunsti kujunemisega eesti kultuuri visiitkaardiks 1950
raske veenda, et targem oleks kättemaks unustada. Kes on inimene, et olla kaaskodaniku kohtumõistjaks? Varem või hiljem saab kurja teinu oma karistuse niikuinii. Seepärast olekski arukam omavoliline kohtumõistmine jätta. Need inimesed, kellele elu pidevalt kive kodaratesse viskab, muutuvad ajapikku kibestunuks. See ei ole nende süü. Inimese psüühika lihtsalt pole nii tugev, et taluda pidevaid ebaõnnestumisi. Raske on jääda positiivseks, kui kogu elu näib kokku varisevat. Senaca on öelnud: ,,Inimene on ühiskondlik loom." Kibestunud inimene seda pole. See, kes on harjunud inimestes pettuma, hoiab neist eemale. Omaette hoidjatele ei saa ka etteheiteid teha. Nad ei taha riskida järjekordse võimalusega kõrvetada saada ning eelistavad seda ennetada inimestest eemaldudes. Mõnikord ongi üks suur kivi kodarates see, mida inimene vajab, et endas selgusele jõuda ja aru pähe võtta. Mihkel Raud kirjeldas raamatus ,,Musta pori näkku" oma nooruspõlve, mis
· 1998 "Meil on lootust" · 1996 "Mälestusi taimedest" · 1999 "Eesti vanema kirjakeele lood" · 2000 "Üldine usundilugu" · 2002 "1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult" · 2004 "Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust" ("Akadeemias" 1989 järjejutuna) · 2004 "Polüneesia usund" · 2004 "Gudea ja Hoosea" · 2004 "Rahast ja võimust" · 2004 "Georg Müller" · 2004 "Kurtes Taevaskoja varisevat kallast" Luule · 1935 "Neemed vihmade lahte" · 19591963 "Saadik Magellani pilvest" · 1956 "Dzunglilaulud" 12 · 1974 "Udu Toonela jõelt" · 1985 "Kirsipuu varjus" · 1988 "Ehatuule maa" · 2002 "Hannolaul" · 2002 "Unenägija tessaraktis" · 2004 "Lohe vari" · 2004 "Piiridele pyydes" · 2004 "Hurtsik lammutaks enda"
1935. a. Raamatu jäelsõas seletatakse, et Bornhöe olevat ekslikult kujutanud eestlaste seisukorda enne üestõsu liiga sügetes vävides. Puuduseks peetakse ka kirjaniku erapoolikust, kuna ta olevat näteks Jaanust liialt idealiseerinud, Oodot aga kujutanud üekügselt pahelisena, üdse polevat tegelasi esitanud «mitte külalt objektiivselt ». Jäelsõas pü utakse ka nädata, et Tasuja kui «mäsaja» olevat purustanud omaelu ja õne, kõk ta taotlused varisevat pihuks ja põmuks, tema allajä amine olevat täelik; seetõtu iseloomustavat jutustust «näiva pessimismi õdsed varjud». Sellega vist tahtsid kodanlikud kirjamehed teose ideed ja kogu olemust kaunis primitiivsel viisil pahupidi pö orates serveerida oma moraali: «mäsaja» jä alla, sai lü ua, jäelikult --kas maksab «mäsata»? Tö otav rahvas, kes alati on armastanud ja kõgelt hinnanud Bornhöe võtlevaid,
Mingi jõud ei suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Lienarde'i, kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud. Gringoire nägi enda ees ainult profiile. Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsjt oksa tõmmatud! Mida kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku! 2 3
annaabi.ee 
