Islandi kell arvustus (0)

Islandi kell
Augusti kuus käisin Emaga Draamateatri suvelavastust vaatamas, mis jäi minu jaoks veidikene segaseks, kuid siiski oli see nauditav.
Halldór Laxnessi romaanil põhineva etenduse “Islandi kell” tegevus toimub seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Islandil, mis on Taani koloonia. See teos räägib kõigest inimlikust: sügavatest tunnetest, inimeseks jäämisest, eneseohverdusest ja unistustest, ent ka hingelisest pehkimisest, alatusest, kõrkusest ja piiratusest. Kõike seda nii traagilises kui ka koomilises võtmes. Samas on tegu ka eepilise jutustusega väikese rahva võitlusest enese säilitamise nimel ajal, mil kõik tundub kokku varisevat.
Sel ajal oli islandi rahvas absoluutse monarhina rõhuva Taani kuninga poolt kõige sügavamalt porri surutud. Valitses äärmine vaesus ja viletsus ning lootusekiirt ei paistnud kusagilt . Muuhulgas sai vanglakaristuse iga talumees , kes julges kellegi teise kui verehinda nõudvate taani kaupmeestega kaupa teha, pisimgi vastuhakk Taani võimule tõi kaasa rängad karistused. Mätaskatustega majades elav lihtrahvas oli nii vaene, et müüs salaja oma lapsi ja varastas ellujäämiseks õngenööri.
Teose alguses purustatakse Taani kuninga käsul kõige väärikamal kohal, Altingi väljade kohtuhoone küljes rippuv iidne kell, mida hüütaksegi „Islandi kellaks“. See märgib ühtlasi Islandi iseseisvuse viimast hingetõmmet – kaob viimane kild mälestusest, et Island oli enne Norra ja hiljem Taani võimu alla langemist iseseisev. Teose põhisündmused ja peategelased on ajaloolised, kuid autor manitseb, et seda ei käsitletaks ajaloolise teosena.
„Islandi kellas“ on kolm peakangelast: talumees Jón Hreggvidsson, Snæfríður Íslandssól ja arhivaar Arnas Arnæus. Ka romaanil on kolm osa. Kolm paistav olevat Laxnessi jaoks oluline number. Arnæus petab peakangelannat Snæfríðurit kolm korda – esiteks käsikirjade nimel („Milles on peidus Põhjala rahvaste hing“), teiseks õigluse nimel (vaestele ja rõhututele võimalust andes) ja kolmandaks Islandi tuleviku nimel (Islandi müügile vastu seistes).
Minu jaoks kõige paremini välja tulev mõte oli inimeseks jäämine – rahvas üritas mitte kaotada iseennast . Nad võitlevad oma rahva nimel nagu eestlased võitlesid kunagi üksteise eest.