klass, haridustase, amet, elukutse, sugu. Iga dimensioon suhestub keelega erinevalt. - Individuaalsed erinevused viitavad iga indiviidi personaalsele keelelisele kogemusele. - Sotsiolingvistiliste tegurite roll: rääkija keeleoskused, tema keeleline elulugu ja kogemused, suhtlusvõrgustike struktuur, hoiakud ja suhtumised. - Keeleline elulugu. - Identiteet. 15. KEELE VARIEERUMINE JA KEELE MUUTUMINE. Sotsiolingvistikas on tähelepanu eri keelejoonte varieerumisel ja keele muutumisel. Ühegi kõneleja keelekasutus pole kunagi samasugune, sest ühelgi kõnelejal pole samast keelest samasugust kogemust. Keel muutub kogu aeg. Muutust näeme erinevalt eri valdkondades, aga see on siiski olemas. Keel muutub kõikidel keeletasanditel kogu aeg (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara, semantika, pragmaatika). Keele muutumine nähtub eri aegadel ja eri kohtades erinevalt
objektile (nähtusele, protsessile). Armastus kui teekond -> armastus on jõudnud tupikusse, suhe jooksis karile jne. Väga paljud metafoorid on seotud selliste suhetega nagu: üleval-all, sees-väljas, ees-taga. Õnnelik on alati seotud üleval prositsiooniga ja kurbus all. (Lääne-Euroopa traditsioon). Diskursuse teooria Keel = tähtistaja ja tähistatav. Sotsiolingvistika Sotsiolingvistika jagatakse mõnikord kaheks: ühe poole tuuma moodustab arusaam, et keel varieerub ja selle varieerumisel on omad seosed keelekasutajate sotsiaalsete omaduste ja situatsioonidega, milles keelt kasutatakse. Teise poole sotsiolingvistikast moodustab keele ja ühiskonna suhete analüüs (mõnikord nimetatud ka keelesotsioloogikas), mis tegeleb keelekorraldusteooria, kakskeelsuse ja keelekontaktide, keeleliste arvamuste jms. Uurimisteemadeks on verbaalse keele kasutuse ja ühiskonna suhted. Meetodid kuidas neid uuritakse jagatakse kvalitatiivseteks (keele kasutuse ja situatsiooni suhtega) ja
seoste väljatoomisele. Pole nt vaadatud erinevusi tööliklassi ja keskklassi vahel, vaid need uurimused on eeskätt olnud talurahva ja haritlaste keele uurimised. Selleks pole olnud kasutada eri klasside ja kihtide keelenäiteid. Põhiosa eesti keelenäidetest ongi talurahva ja haritlaste keel. Puuduvad muud keskklassi rühmad ja pea puudub tööliste keelekasutuse näitestik. Kas on võimalik nende tööde põhjal teha mingeid järeldusi? Olulisim mõjur eesti keele varieerumisel on situatsioon, mis eristab omavahel kahte stiili/registrit: ametlikud/avalikud situatsioonid on pea ainult normikeelsed, mitteformaalsed ehk argised situatsioonid on normikeelest kaugemal. Samas suunas viitavad ka sõnad, mis kuuluvad rõhutatult argistiili või formaalsesse stiili. Samasse viitab ka teksti tüüp inessiivi lõppude puhul: monoloog on nt -h puhul formaalsema keelega kui dialoog. See on kooskõlas nende tüüpilise staatusega. Monoloog on tüüpiliselt
Ekspertsüsteemi puhul ei nõuta kasutajalt küsimustes teadmist, mida enamus ei pruugi enese kohta tõeselt evida (olen üsna alluva iseloomuga). Küsimuste-hinnangute selgitus: Ekspertteadmiseks ongi vastusevalikute puhul tingimused muutujate väärtuste kohta (näiteks see, et 'juht/strateeg' peab kindlasti olema domineeriv ja initsiaator, ent pole oluline, et ta oleks detailidesse süüviv või pedantne). Igale lõppvastusele on küsimuste erinevate väärtuste varieerumisel erinev mõju selle mõju suurust näitab muutuja kindlusteguri (ingl. k. 'confidence') suurus ning muutumine reeglibaasis. Küsimuste/väidete vastusevariandid on antud kolme-valentsel skaalal (soovisin teha viievalentset, ent aja ja arendusvahendi testiversiooni limiteerituse tõttu piirdusin kolmega) tähendustega 'pigem ei', 'ei nii ega naa', 'pigem jah'. Selle skaala ning vastusevalikutele esitatud kriteeriumite alusel jagatakse
tõelise terminiga; 2) termini paigutamist üldmõistesse; 3) mõiste mahu määratlemist; 4) mõiste liigi arendamist iseseisvaks soomõisteks. Termini meetodi ebaõige kasutus tuleneb sellest, et ei järgita vajalikke tehnilisi nõudmisi. Terminite kasutamisel kehtib muuhulgas järjepidevuse nõue, et vältida süsteemi hägustumist ja ebaselgusi tõlgendamisel. Termini mahu varieerumisel, tuleb selle maht õigusnormi jaoks määratleda. Järjepidevuse nõue ei puuduta vaid üksiktermineid vaid ka nende liike ja tüüpe IV teema. Keeletunnetus ja õigusteaduse metodoloogia 1. Keeleteooria kohaväärtusest õigusteaduse meetodiõpetuses 2. Struktureeriv õigusõpetus 2.1. Praktilise semantika juriidilise aspekti tähendusest Eesti õiguskorras 3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest 4. Analüütiline jurisprudents ja kõneaktiteooria tänapäeva õigusmõtlemises 5
annaabi.ee 
