poisse tapma. Jüri südametunnistus ei luba sellist verevalamist. Ta astus oma hirmudele vastu ja näitas vaprust ja julgust, mis varasema filmitegevuse jooksul seda tegelast iseloomustavaks polnud. Ta oli kartnud oma arvamust öelda, nõustudes ka sellega, millele ta tegelikult tulihingeliselt vastu oli, kartuses ise hukka saada. Kuid sellise lõpu ta siiski leidis. Kui Jüri teatas, et ta ei hukka noori eesti poisse, sai ta Kremli kuuli läbi ise hukka. Jüri Jõgi suri vaprana ja jäi selle poolest mulle kõige enam meelde. Tema käitumine pani mind kõige enam sõja ja sellega kaasnevate probleemide ja emotsioonide üle mõtlema. Olgu selleks siis Jüri hirm tõe rääkimise ees, kohutav süütunne, mis teda sisemiselt sõi, tema alluvus käskudele või tema julgus filmi lõpus, rääkida tõtt ja mitte alluda käsule, mis tema arvates polnud õige ja õigustatud. Filmis oli ka realistlikke, tumedamaid hetki. Surmastseenid ja võitlemine elu nimel. 1944 oli
loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata. Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü taga peituvad praeguselgi sõjatandril nurjatud, hirmunud poisikesed, kes paljudel teistel hetkedel on kas lihtsalt surnud või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi vapruse maskideta pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole.
hüppega laiu kraave; ta õpetas teda jälestama igasugust pettust ja reetlikkust, abistama nõrku ja pidama sõna; ta õpetas teda mitut moodi laulma, mängima harfi ja küttima loomi; ja kui laps ratsutas teiste noorte kannupoiste hulgas, võis märgata, et tema, ta hobune ja relvad kujutasid tervikut, mida polnud võimalik lahutada. Nähes teda nii suursuguse ja uhkena, laiaõlgsena, kitsapuusalisena, tugevana ja vaprana, kiitsid kõik Rohalti, et tal on selline poeg. Ühel ilusal päeval aga rööviti temalt kogu ta rõõm, sest Norrast tulnud kaubitsejad meelitasid Tristani oma laevale ja viisid kaasa kui kena saagi. Tristan pani vastu nagu püünisesse sattunud noor hunt. Aga tõsiasi, mida kõik meremehed teavad, on see, et meri sunnib äraandlikke laevu kahetsema ega aita kaasa röövimistele ja reetmistele. Tõusis metsik torm, mis mähkis laeva
üleminek" (1926-27). 1930. aastatel tekivad romaan ja pikem jutustus. Tuntuim neist on Tügolbay Sõdõkbekovi92 (1912-1997) romaan ,,Ken-Su"93 (1936). Isamaasõja ajal olid väljapaistvamad jutustused: T. Sõdõkbekovi jutustustes ,,Kahekesi", ,,Kuulipildurid" on kangelasteks kasahhi noormees Nurbai ja kirgiis Kaskinbai kes ajavad fasistid põgenema. Sama kirjaniku jutustuses ,,Kasvatus" nõuab isa nõuab pojalt, et see oleks vapper, öeldes: ,,Halvana oled vaid minu peog, vaprana kogu maa oma". Kaks-kolm aastat pärast sõja lõppu hakati avaldama esimesi sõjaromaane. 1947 ilmus K. Bajalinovi pikem jutustus ,,Õnn"94 T. Sõdõkbekovi teoses ,,Meie aja inimesed" 95(1948) ühendatakse kirgiisi folkloor ja vene traditsioonid. Alles 1965 ilmus romaanidiloogia ,,Rinne", mille lõi U. Abukaimov (srn 1965). Romaani kangelane Katsik kujuneb kõrge patriotismitundega võitlejaks siis, kui hakkab endisele elul, oma naise asemel mõtlema oma rindesõpradele, sealhulgas Nataljale
ühtlasi piirajad ja piiratavad. Nad olid samas imelikus olukorras, nagu see juhtus hiljem 1640-ndal aastal Turini kurikuulsa piiramise ajal krahv Henri d'Harcourt'iga, kes Savoia hertsog Thomas'd piirates ise oli markii de Leganezi rõngas. «Taurinum obsessor idetn et obsessus» nagu ta hauakivile on kirjutatud. Taplus oli kole. «Hundi ihu jaoks koera hambad,» nagu ütleb P. Mathieu *. Kuninga ratsurid, kelle keskel vaprana välja paistis Phoebus de Chäteaupers, ei and- 1 Turini piirates ühtlasi ise ümber piiratud (lad. k.). 447 nud armu. Kes torkest pääses, seda tabas mõõk. Halvasti relvastatud hulgused vahutasid vihast ja läksid vastastele hammastega kallale. Mehed, naised ja lapsed hüppasid hobuste laudjaile ja kaeltele, lõid kassidena neisse oma hambad ja küüned. Mõned virutasid küttidele tõrvikud vastu vahtimist. Mõned viskasid raudkonksud ratsutajate kaela taha, sikutasid nad
ulatas mileedile kirja. «Proua de Chevreuse'i käekiri,» sõnas endamisi mileedi. «Ah, ma olin kindel, et neil on selles liinis sidemeid.» Ja ta luges ahnelt järgnevaid ridu: «Kallis laps, olge valmis. Meie sõber külastab teid varsti. Ta tuleb selleks, et vabastada teid vanglast, kuhu pidite peituma oma julgeoleku huvides. Valmistuge lahkumiseks ja lootke ikka meie peale. Nagu tavaliselt esines meie võluv gaskoonlane hiljuti jälle vaprana ja ustavana. Öelge talle, et kuskil ollakse temale väga tänulik hoiatuse eest, mille ta saatis.» «Ja-jaa, kiri on selge,» ütles mileedi. «Kas te teate, missugusest hoiatusest on juttu?» «Ei. Ma oletan ainult, et ta on hoiatanud kuningannat mõne uue kardinali mahhinatsiooni eest.» 622 «Jah, kahtlemata on see nii,» ütles mileedi, andes proua Bonacieux'le kirja tagasi ja langetas uuesti mõtlikult pea. Sel hetkel kuuldus kabjaplaginat. «Oh
annaabi.ee 
