Rüütlikultuur keskajal Rüütlid olid keskajal eksisteerinud sõjamehed, keda värbasid ülikud ja muud kõrgel positsioonil olevad inimesed enda kaitseks. Rüütlite kohustuslikku arsenali kuulus alati hobune, raudrüü ja relv. Nad vandusin oma isandale truudust ja vastutasuks kaitse eest said nad maad (st feodalism). Rüütlikultuur sai alguse 15. sajandil. Kulus mitu sajandit stereotüüpsete rüütlite tekkeks õilsad härrasmehed. Rüütlid erinesid üksteisest varanduse ja võitlusoskuste poolest, mis andis neile ühtekuuluvustunde, millest edaspidi hakkasid tekkima rüütliordud. Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki rüütel pidi olema rüütellik
Tegin endale võileiba ning Bossele panin krõbuskeid. Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingi peale. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal pingi ette istuda. Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus ning pistis kotist jooksu, Bosse tema järel. Küll ma karjusin, vilistasin ja vandusin, et koer tagasi tuleks, aga ei midagi. Tormasin siis koerale järele. Kass ronis ristmikul kasvava puuotsa, Bosse üritas samuti üles pääseda aga tulutult. Paremalt tuli auto. Bosse sai löögi, mis ta tee äärde paiskas. Autojuht jäi seisma, võttis Bosse pani ta autosse ja hakkas ära sõitma. Karjusin mehele, et ta ei viiks Bosset ära. Mees võttis mul käest kinni ja pani autosse istuma. Sõitsime loomakliinikusse. Arstid vaatasid Bosse üle. ,,Teda me küll
Tal olid kaasas ka teised.Mingil seletamatul põhjusel ei mäleta ma seda selgelt.Oli kuum ja raske rännak .Rauk solvas vist mind kuidagi ning ma lõin teda.Seejärel ründasid mind ka tema saatjad ,kuid nendest polnud mulle vastast .Otsustasin nad kõik tappa.Sest arvasin ,et kui rauk juba mind solvas sellises raskes olukorras leidsin ,et ega need teised mehedgi paremad ole .lahkusin sealt kiiresti ja vandusin et unustan kogu selle loo. Nagu öeldakse ,et aeg parandab kõik haavad saabusin ma aja möödudes Teeba linna.Siin oli kuuldud minust ,kui targast mehest ja mind austati väga .rahvas aga leinas ,sest kuningas oli surnud .Näitasin rahvale oma kaastunnest ning suure austuse märgiks sai minust uus kuningas. Kõik oli hea ,kuni ükskord langes mu maa peale häda ,millest pääsemiseks pidin ma leidma Kuningas Laiose tapja
meile endale tihti näkku. Olen ka ise näinud väikeseid lapsi, kes on vaevalt meetri- pikkused, kuid kes halastamatult peksavad oma eakaaslasi. Ka siis saame tõestuse väitele pealkirjas. Muidugi, minnes asja teisele poolele- esitades küsimuse ,,Kas vägivald sünnitab vägivalda?"- leiame ajakirjandusest ja ka eluloofilmidest hulganiselt näiteid kannatanudest, kes oma enda elus nulltolereerivad vägivalda. Tsitaadid nagu ,,Minu isa tegi mulle nii ja ma vandusin, et mina kunagi ei löö oma lapsi" ja ,,Olles ise läbi elanud sellise olukorra, ei ole mul olnud kunagi mõttes kedagi peksta" kinnitavad teise väite õigsust. Pole alati nii, et koletised koletisi loovad, vaid on julgeid näiteid tugevatest inimisiksustest, kes suudavad vägivalla seljatada ja olla tänu sellele parem inimene. Mina arvan, et kõik oleneb inimesest ja sellest, kui tugev on võime olukorda analüüsida.
toiduainetest: kalamaksaõli, hommikune ,,pruun ollus", kakao, sool, suhkur, äädikas ning tatar. Võite ette kujutada, kui rõvedasti see kõik maitses. Tunnis istusin, sahistasin jalgadega ning mõtlesin ainuüksi sellest rõvedast maitsest suus. Vean kihla, et oleksin seda teinud terve ülejäänud päeva, kuid klassiõde ulatas mulle vahetunniajal hambapastatuubi. Ma olen talle igavesti tänulik selle teene eest. Vandusin mõtteis, et järgmisel põlvkonnal tuleb ristimine kaheksa korda hullem. Enne eelviimast tundi kogunesime spordisaali, kus pidid toimuma rebastele mõeldud võistlused. Igaüks pidi keerutama seitse korda ümber enda telje, seejärel anti talle toores kala, mille ta pidi otsapidi suhu panema ning ringi jooksma. Sellega sai teine päev otsa. Kolmas päev. See päev oli neist kõigist kõige jubedam. Mõni jäi isegi koju kuna kartis
loostris. Kloostri kirikus pidas jumalateenistusi noor heasüdamlik ja usklik preester. Nunn otsustas ta võrgutada, ja see tal õnnestuski -- ta oleks võrgutanud isegi pühaku...Kaheksa päeva hiljem oli ta võrgutanud vangivalvuri poja ja põgenes. Noor preester mõisteti kümneks aastaks raudu ja häbimärgistamisele. Mina olin Lille'I linna timukas, nagu see naine ütles. Ma olin sunnitud süüdlast häbimärgistama. Süüdlane, mu härrad, oli mu vend! Ma vandusin siis, et too naine, kes oli ta hukatanud, kes oli enam kui ta kaassüüdlane, sest tema oli kuriteole õhutaja, peab vähemalt jagama ta karistust." Punase kuuega mehe vend aga ei teadnud sellest midagi, ta põgenes mileediga Berrysse, kus tema valdusesse nti vaike kirik. Naine esines tema õena. Seal armus mileedisse krahv de La Fere. Nad abiellusid, preester lahkus sealt ja andis end üles, samal õhtul poos end üles. Mees punase mantliga oli leedi häbimärgistanud.
Laduge veel viis välja või ta jääb siia.» «Õige jutt!» tähendas Indiaani Joe. «No kuulge, mis see siis tähendab?» küsis arst. «Te nõudsite oma tasu ette ja ma maksin leile.» «Jah, ja te olete veel rohkemgi teinud,» ütles Indiaani Joe, lähenedes arstile, kes oli püsti tõusnud. «Viis aastat tagasi te kihutasite mu ühel õhtul oma isa köögist välja, kui tulin süüa paluma, ja ütlesite, et ma ei ole ausa mõttega sinna tulnud. Ja kui ma siis vandusin, et maksan teile kas või saja aasta pärast selle eest kätte, laskis teie isa mu kui hulguse vangi panna. Kas te arvasite, et ma olen selle unustanud? Indiaanlase veri ei voola mu soontes asjata. Nüüd olete mul käes ja nüüd õiendame oma arved!» Nende sõnade juures ähvardas ta arsti rusikaga näkku. Arst tõstis äkki käe ja lõi lurjuse pikali. Potter laskis noa langeda ja hüüdis: «Kuulge, kuidas te tohite mu semu lüüa!» Järgmisel hetkel oli ta arstist kinni haaranud ja
sisemise ukse kaudu koridori, läksid käratult trepist üles ja astusid d'Artagnani tuppa. Tuppa jõudes barrikadeeris noormees kindluse mõttes ukse. Nad liginesid mõlemad aknale ja nägid luugi prao vahelt Bonacieux'd ühe mantlis mehega vestlemas. Silmates mantlis meest, kargas dArtagnan püsti, tõmbas pooleldi välja oma mõõga ja tormas ukse poole. See oli mees Meung'ist. «Mis te ometi teete?» karjatas proua Bonacieux. «Saadate niiviisi meid kõiki hukatusse.» «Ma vandusin, et tapan selle mehe!» hüüdis d'Artagnan. 198 «Praegusel hetkel ei kuulu teie elu teile, see on pühendatud teistele. Kuninganna nimel luban teil söösta vaid sellesse hädaohtu, mis on seotud teie teekonnaga.» «Iseenese nimel ei käsi te midagi?» «Enese nimel ma ainult palun teid,» lausus proua Bonacieux erutatult. «Aga kuulake, mulle tundub, et nad räägivad minust.» DArtagnan läks aknale veel lähemale ja kuulatas.
See oli tõesti härra kapten Phoebus de Chäteaupers. Ta toetus seljaga vastu oma pruudi maja nurka ja vandus kui pagan. «Jumala eest, kapten Phoebus,» ütles Jehan tal käest kinni võttes, «olete päris meister vanduma!» «Käi kus kurat!» vastas kapten. «Käi ise kus kurat!» vastas skolaar. «Kuid, armas kapten, öelge, kust tuleb teil see ilukõne tulv?» «Vabandage, armas Jehan,» hüüdis Phoebus ta kätt raputades, «nelja kihutav hobune ei jää nii äkki seisma. Mina aga vandusin täies galopis. Tulen nimelt nende nukukeste juurest siit, ja iga kord, kui ma sealt ära tulen, on mul suu sõimu täis. Pean selle välja sülitama, muidu lämbun, pergli pihta!» «Kas te ei taha minuga jooma tulla?» küsis skolaar. Ettepanek rahustas kaptenit. «Miks mitte, aga mul pole raha.» «Mul on!» 1 Oma erilist vormi säilitades on hing päästetud (lad. k.). 272 «Nonoh, näidake!» 1 5 9 Jehan keerutas üleolevalt ja nagu endastmõistetavalt f kapteni silme ees rahakotti,
annaabi.ee 
