Vanausuliste elus on usk ja nendega kaasnevad kirikupühad väga tähtsal kohal. Pühade toidulaualt leiab samuti erilisi küpsetisi. Üheks neist on eriline lihavõtetoit kulitš. Kulitš küpsetatakse pärmitaignast, millest tehakse seitse eri suurusega kihti. Need laotakse üksteise peale, nii et tekib mägi. Viimasele kihile voolitakse tainast tähed XB, mis vene keelst tõlgituna tähendab „Kristus on üle tõusnud“. Joogid Tähtsaim jook vanausulistel on tee. Joodi seda 3-4 korda päevas. Mustale teepurule lisatakse erinevaid kuivatatud taimi: piparmünti, kummelit, mustsõstart, metsmaasikaid, vaarikaid. Teed pakuti alati ka enne sööki. Teed joodi keedusuhkruga. Sukrutükk pisteti põske ja mõru tee joodi peale. Suure paastu ajal joodi teed mitte keedusuhkru vaid rosinatega. Teeveeks oli kombeks võtta järvevett, mitte kaevuvett. Samovare käidi peamiselt Peterburist ostmas.
suleti ka vanausuliste kool lastele, 1836. aastal saadeti sunniviisiliselt kloostrisse kogukonna eesseisja 79-aastane Abram Danilov vene õigeusku vanausku ümberristimise eest. 1847. aastal alustati kohtuasi linnaelaniku Agafija Fjodorova suhtes, kes soovis kasvatada lapsi vanausu põhimõtetel. 1849. aastal saadeti Tartust välja Rakverre eestseisja Nikolai Mosarov. Vanausulisi süüdistati keisririigi seaduste mittetäitmises ja sõjaväekohustuse mittetäitmises. 1859. aastal keelati vanausulistel vaimuliku omamine ning jumalateenistusi tohtisid nad läbi viia ainult erakorterites. Alles 1863. aastal, keiser Aleksander II valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus ehitada palvemaja Põigu tänaval, kuid seegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 438 vanausulist. Peale 17
Tsässon on ehitatud 1710.aastal. Tegemist on väga vana ehitisega, kuid kuna sel ahju pole, siis ise ta põlema ei lähe ja kuna tegemist on püha kohaga, siis on see ka küla poolt hoitud. Oleme Peipsi madalikul, maa on Peipsist vaid mõne meetri kõrgusel. Jõuame Beresje külla, mida nimetatakse ka vanausuliste külaks. Vanausulised on need õigeusklikud, kes ei tunnista 17.sajandil Nikolai poolt algatatud reforme. Praegu on Eestis 11 vene vanausuliste kogudust u 15 000 liikmega. (3) Kuna vanausulistel on sibula kasvatamine vaga traditsiooniline asi, siis jäävad ka siin silma mitmed sibulapõllud. Edasi sõites võib vasakut kätt näha Pihkva järve. Mödume Laosseina külast ja sealsest tsässonist ning Mikitamäe kahest tsässonist. Jõuame Värskasse. Värska kalmistul on peaaegu igal hauaplatsil pingid, mis enamjaolt ongi omane vaid Lõuna- Eestile. Tanapaeval on nad oma tähtsuse vast juba kaotanud, kuid vanasti, kui kalmistul käimine oli aeganõudev ja pikk protsess, sai
sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks. Arveteõiendamine kestis Peeter I ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid. Vanausuliste seas jätkusid oma kirikukogud pagenduses, vähetähtsatel maadel Venemaa piiri taga. Neile tegi muret puuduv vaimulikkond, kes oli suures osas füüsiliselt likvideeritud. Vanausulistel puudus piiskop, kuid ainult piiskopid said uusi vaimulikke ametisse pühitseda. See probleem põhjustas vanausuliste lahknemise kahte peamisse harru.Preestritega ja preestriteta vanausulised. Vene vanausulised Eestis Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda
riideid või maitsetaimi kuivatada vms. Setode kaart 38. Vanausulised Geograafiline eluala: Peipsi järve ääres Mustveest Varnjani, lisaks Piirissaar vanausuliste musta värvi kirikuriietust ehk sarafani; pühakojas toimub jumalateenistus vanaslaavi keeles, millest eestlane midagi aru ei saa; pühakojas lauldakse erilise noodikirja järgi ja laulmisel ei tehta pause, lauldakse katkematult; Vanausulistel on säilinud komme pühakojas maani kummardada. Selleks on pühakojas igaühe jalge ees kohustuslik riidest vaibake, kuhu maani kummardades toetatakse käed vanausuliste muuseumi Kolkjas. Vanausuliste eluala ehk Peipsiveer on kuulus riigi parima sibula, kurkide ja suitsukala poolest. Turist saab külastada Kolkjas sibulatalu. Seal saab näha vanausuliste traditsioonilisi sibulakasvatuse võtteid ning peremees räägib kuidas vanasti sibulaid kasvatati ja kuidas
annaabi.ee 
