Väike konnakotkas Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on nii Eestis kui mujal Euroopas üks arvukamaid kotkaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti
KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena
raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes; Pesitsemine: suhteliselt väike pesa männi ladvaosas; Pessa munetakse ainult 1 muna mai keskel, haudumine poolteist kuud; Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis; Võib kohata eeskätt suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümruses. KONNAKOTKAD Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas; Väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide; KONNAKOTKAD Toitumine: jahivad saaki enamasti väheintensiivsetel rohumaadel, kuid ka märgalade, põldudel jt avamaastikel, vähesel määral ka metsas; Saagialal paikneb reeglina lähedal, 1-2 km kaugusel.
saabuvaid emaslinde ligidale. Üldiselt on ta väga ettevaatlik lind, kes tegutseb enamasti maapinnal või madalal põõsastes. Peamiselt elab punarind kuusikutes ja kuuse-segametsades, aga kui taluaed ei asu metsast kaugel, siis läheb tihti ka sinna uudistama. Eriti uudishimulikud on noored iseseisvunud punarinnapojad, kes võivad pikalt jälgida metsa tulnud seenelist, kui viimane ei tee järske liigutusi. Sageli võib ta inimest ka pikka maad saata. Vanalindude varjatud eluviis unustatakse vaid laulmise ajaks. Nii lendab punarind laulma mõnele veidi kõrgemale ja avatumale kohale, et ikka keegi tema laulu kuuleks. Pesitsusperioodil ja eriti selle eel on ta väga intensiivne laulja, kusjuures kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu või -loojangut. Pesa ehitab punarind maa lähedale, kas mõne kännujuure vahele, murdunud puutüve alla või sageli lihtsalt pinnasesüvendisse mõne suurema mätta varjus. Mune on emaslinnul kurnas 5..
Emaslind ehitab kuivanuist rohukõrtest ja lehtedest ning samblast pesa, mille vooderdab õrnema rohu, karva, sulgede või villaga. Ühelgi teisel Tsiitsitajalasel pole nii hästi soojustatud pesa.Harilikult muneb emaslind 6, vahel 8 muna. Munad on valge või sinakasrohelise värvuse ning pruunikaspunaste või lillakasmustade laikudega. Kahe nädala möödudes kooruvad välja pojad. Vanalinnud toidavad neid vahetpidamata ja 10 päeva pärast võtavad nad ette juba esimesi lennuproove. Vanalindude jaoks on aga kätte jõudnud aeg teist korda pesitseda.
Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud.
Ehk on Leedus saada paremaid palasid või on meie harakad näljasemad? Ilmselt pole ükski arvamus päris õige. Harakapoegi toidetakse loomse toiduga. Selgrootutest eelistatakse mardikaid, liblikaröövikuid ja -kookoneid. Et sel ajal kasvatavad ka teised linnud oma järelpõlve, toovad harakad oma poegadele võõrastest pesadest napsatud linnupoegi ja -mune. Suuremate poegade noka vahele satuvad isegi sisalikud. Pesapoegade toitumist uurides võib kasutada viisi, mis vanalindude jaoks ei kõlba: kaelasidumismeetodit. See annab nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt väga häid tulemusi, ent seda on raske rakendada. Enamasti ei pääse pesale ligi. Ka ei kõlba seda võtet kasutada päris väikeste poegade puhul ja mõni päev enne pesast väljalendu. Tegevus pesa juures peab olema väga täpne ja kiire. Pesapoja kael seotakse kinni pehme puuvillase nööri või villase lõngaga nii tugevasti, et see suleb söögitoru, kuid ei tohi pigistada
lülidesse kuhjuma, põhjustades loomade immuunsüsteemi nõrgenemist, häireid sigimisel ja isegi surma (Jüriado 2007). Kõige paremini tuntakse aga DDT mõju lindudele, eriti kulliliste näitel (valgepea-merikotkas) nende pesitsused ebaõnnestusid, kuna munakoored muutusid liiga õhukeseks (DDT laguneb DDE-ks, mis pärsib lubikoore teket), purunedes hauduva emalinnu all, suurenes loodete ja poegade surevus ja vanalindude käitumine hälbis normaalsest (näiteks tekkis agressiivsus oma järglaste vastu), kuna pestitsiidid kahjustavad ka närvisüsteemi (Kislenko et al. 2009). Teine tuntud näide DDT äärmuslikust mõjust loodusele on USA-st, kus DDT-ga hävitati jalakate kahjureid. Toimus pestitsiidi kuhjumine toiduahelas, kus maha kukkunud jalakalehtedest sattus DDT vihmaussidesse ja putukatesse, millest toitusid rästad. DDT kuhjumise tulemusena hakkas
Meil igal aastal peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis kohatavad linnud on enamasti üksikud, kuid soodsamatel aastatel võib Eestis hinnanguliselt pesitseda kuni 5 madukotkapaari. Madukotkad eelistavad loodusmaastikke, neid võib kohata eeskätt suuremate rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud. KONNAKOTKAD Välitunnused Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal
(Loomade..., 1980). Põldvutt ei moodusta alatisi paare, isaslinnud paarituvad ükskõik millise emasega. Isased on liikuvad ja häälekad, kaldudes ka kisklema. Kurnas on tavaliselt 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva. Isaslinnud ei võta haudumisest ega poegade kasvatamisest osa. Kohe pärast poegade koorumist hülgab pesakond pesa. Noored kasvavad kiiresti, 35...40 päeva vanuses on nad vanalindude suurused. Põldvutid on põhiliselt taimetoidulised. Farmivuttidele on looduslikud isendid paljugi pärandanud: varjevärvuse, lennuvõime, isaste paarituskihu ja valju häälitsemise, tib ude vilkuse, varjerefleksi ja kiire kasvu, munade hautamiskestuse. Paarikümnekordselt on aga paranenud munatootmisvõime, kadunud aga haudeinstinkt. Põllumajanduslindudena kasvat atavatel vuttidel on teiste linnuliikidega
annaabi.ee 
