" Ema pahandas Jukuga, kes oli porilompi kukkunud: "Kuidas sa küll seda võisid, endal uus ülikond seljas!" "Emmeke, see juhtus nii ruttu, et ma ei jõudnud ülikonda seljast võtta Õpetaja räägib tunnis õpilastele alkohooli kahjulikkusest: "Kui eesli ette panna ämber vett ja ämber viina, mis te arvate, kumma ta valib? Noh, Juku!" "Vee," vastab Juku. "Õige. Aga miks?" "Noh, ta on ju eesel!" Juku küsib isalt oma päritolu kohta. Isa vastab, et kurg tõi, nagu isa ja vanaisagi. Kui Juku hakkas koolis kirjutama kirjandit "Minu suguvõsa", oli seal esimene lause: "Juba kolmandat põlve ei elata minu suguvõsas normaalset suguelu." Konn istub järve ääres jalad vees. Juhuslikult kõnnib temast mööda Rebane ja küsib: "Noh Konnake kas vesi on kah soe." Konn seepeale: "Kuule Rebane ma istun siin kui konn, mitte kui termomeeter." "Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..." "Võimalik," ütles rebane
ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik. Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast. Küünlad haudadel Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal
- teadvusele tulles avastas ta end puu külge seotuna, peagi kuulis ka vanaisa häält, kellega oli talitatud niisamuti ja lisaks 1 silm välja torgatud, ka oli püütud mürgihambaid välja saada, kuid edutult, ta veeti ära, lõigati selg lõhki ning murti ta ribid, vanaisal õnnestus tema suule pandud rihm purustada ja piinajat hammustada, mis järel viimane suri, kuid siis tuli uus raudmees ja raius tal pea otsast - nüüd oli Leemeti kord, kes veeti samasse kohta kuhu vanaisagi, valmistuti teda piinama kui ühtäkki raudmeeste pead viltu hoidma hakkasid ja neid mere poole kiskuma hakkasin, kuniks kõik olid uppunud, Leemet oli elus ja pääsenud, kuid endiselt kinni aheldatud, kust iseseisvalt lahti ei saanud - Pirre ja Rääk olid kõike puu otsast näinud ja tõttasid nüüd Leemetile appi ja sidusid ta lahti, rääkisid, et nemad panidki raudmehed merepoole liikuma, saatsid kõik täid neile juustesse ja
reejalaseks, vikatilüsiks või millekski muuks. Talumees ei saanud olla ühepäevaperemees, vaid pidi ikka mitu sammu ette vaatama. Minu kodus hoiti au sees külaühiskonnas põlvkondade vältel kujunenud väärtusi, nagu ausus, töökus, austus vanemate vastu, aga samuti säästev ja tulevaste põlvede heaolule orienteeritud eluviis. Mäletan, et tollases külas kanti hoolt paljulapseliste perede eest. Neile jagas külavanem isiklikult paremaid heinamaid ja kalastamiskohti. Mu vanaisagi oli kunagi külavanem ning teda jälgides hoomasin neid põhimõtteid, mida väärtustas toonane külaühiskond. Suurem osa neist on mulle tänini eeskujuks. Kuna Saaremaa ei paista ega paistnud ka siis silma viljakate põllumaadega, tuli teha seda rohkem tööd, et peret elatada. Põllud olid siiski alati korralikult haritud ning looduslikud heinamaad paistsid lausa kuninglike metsaparkidena. Keskmiselt oli meie kandis taludel põllumaad kümne hektari ringis, nii ka minu kodutaius Toomal
Thutmosis III, olles mõni aeg võimult kõrvaldatud, tuli taas kuningaks. (see uhke habemega tüüp) Ta hakkas süstemaatiliselt hävitama Hatšitsuki raidkirju, et oma ema pärandit kustutada normaalsuse taastamiseks. Thutmosis III sai väga suur sõdija, uue riigi üks suurim sõdija, korraldas palju sõjaretki Aasiasse, jõudis ka eufratini, tähistas seda suurte loomatappude ja monumendiga, nagu ta vanaisagi. Erinevalt oma vanaisast, suutis Thutmosis III püsiva vasallriigi sinna püsima saada. 14. saj esimesel poole kuningas Amenhotep III jõudis siis välispoliitilise stabiilsuse rajamiseni. See ka uue riigi aja nn hiilgeaeg. Sellest ajast pärit ka Amarna kirjad- akkadikeelne diplomaatiakirjad aasia valitsejatega, kiilkirja tahvlitel. Need kirjad, mida asiaadid on saatnud egiptuse kuningatele ja vastupidi. 8. loeng 06.032014 (jätkub uue riigi teema)
l'Etat demeurera toujours ,,Mina lähen ära, aga riik jääb alles". Versailles' kullasära oli juba tuhmumas, paljuski tänu Louis XIV valitsusaja lõpukümnendite välispoliitilistele ebaõnnestumistele, mis lõpetasid Louis XIV valitsusaja alguseks saavutatud Prantsusmaa ülemvõimu Euroopas ( Rahvusvahelised suhted). ,,Pärast meid tulgu või veeuputus" Uueks kuningaks sai Louis XIV pojapoeg Louis XV [171574], kes oli troonile astudes nagu vanaisagi vaid viieaastane. Kuninga täisealiseks saamiseni valitses Prantsusmaad regendina Louis XIV vennapoeg Orléans'i hertsog Philippe, bulvariromaanidest väljaastunud elumees. Nii sise- kui välispoliitikas stabiilse ajajärgu lõpetas 1721. aastal sotlasest rahanduse peakontrolöri John Law põhjustatud riigipankrot. Koloniaalaktsiate hinna pidurdamatu tõus tõi kaasa börsimulli lõhkemise ning aktsiate väärtuse alanemise 4%-ni
annaabi.ee 
