" Missugused need söögilauad on? Sügisööl pintseldab külmapoiss maa valgeks. (Tähendab, et öökülmad on saabunud.) Jänku tõmbab juba valged püksid jalga. (Tähendab, et sügis on tulnud ja jänes hakkab vähehaaval suvist kasukat talvise vastu vahetama. Kõigepealt muutub heledamaks tema sabatutt, seejärel tagumised jalad.) Tuul tuli naerdes vihmaga võidu, sügisetaadilt sai tasuta sõidu. Kaskede ladvus nüüd vallatult sahistab, puude all kolletanud lehtedes kahistab. Kes küll need lehed siin murule ajas, kellel neid kirevaid lehti läks vaja? MARGIT SALUSTE
aastal Tartus olles 83. aastane. LOOMING · 1931. aastal ilmus "Noor-Eesti" kirjastusel poeem "Lugu valgest varesest" · 1966. aasta valikkogus "Tähetund" / Algsest 1561 värsist järele 897 · 1933. aastal avaldas Beti Alver "Loomingu 2", selles oli 25 kümnevärsilistest stroofidest koosnev poeem "Ulla". · 1935- aasta "Loomingu" 3. numbris avaldatud poeemis "Vahanukk" · Pirnipuu "stiil on endiselt vaimukas, kujutatud tüübid ja situatsioonid on rohkem vallatult najakad kui karmilt iroonilised. · 1937. aastal valminud ja 1938. aasta "Loomingu" maikuu numbris ilmunud poeem "Pähklikoor" · 1939. aastal hakkas Betti Alver kirjutama poeemi "Mõrane peegel": · "Tuli ja tolm" ilmus 1936, sisaldab 62 luuletust, see on jagatud neljaks tsükliks · luulekogud: "Elupuu", "Tähetund", "Eluhelbed", "Lendav linn", "Korallid Emajões" · tegeles päris palju tõlkimisega, eriti tõlkis ta Puskini loomingut "Jevgeni Onegin"
abil kujutada magavat kassi ja vaikivat kägu. Me võime kirjutada kirjust angoorakassist, kelle vasak kõrv on pisut puretud luuletuse, joonistada temast pildi, kuid me ei saa tema iseärasusi kujutada muusikas. Muusika abil saab üksnes imiteerida (=jäljendada) hääli. Võime kujutada näiteks kella tiksumist, aga mitte seisvat kella. Muusika võib ka peegeldada meeleolu. Heliteos võib kõlada rõõmsalt või nukralt, pidulikult või vallatult. Kui hakkad erialatunnis õppima uut pala, tuleb pärast nootide omandamist hakata mõtlema ka loo karakteri (=iseloomu) peale. Mõnikord annab selleks vihje loo pealkiri, teinekord on lisatud kas eestikeelne või itaaliakeelne märksõna loo algusesse. Kui kummastki abi pole, oskab nõu anda Sinu õpetaja. Veel 19. sajandil arvati, et helilooming peegeldab helilooja tundeid: tema rõõmu ja viha. Aga oletame näiteks, et heliloojalt tellitakse leinamuusika seoses kuninga surmaga
vahel hingehäda ja häbi.“ „Kes on see erksam autor?“ „Inimlugude ainus autor on üleni ergav elu.“ „Mis voorused eeldavad edu? Või annad sa erru kõik loojad?“ „Kus iganes eeldavad edu su enda vooruse vapid ja süümeta suleproovid- seal annab ise arhiivi sind ikkagi ainult elu. Mitte mina Su lugu on läbi.“ Ei tea Miks oma roosipõõsa, mis lõi haljaks ja lokkas vallatult mul üle pea, ma lasin ise röövida nii paljaks? Ei tea. Miks keset lapsemeelse armu indu, kui andestasid mulle iga vea, ma kallutasin kahtluse su rindu? Ei tea. Miks müüdava metallisära, maailma õuduse ja meelehea koos õnnega ma needsin ära? Ei tea. Ja mida, mida, meeletu ja kiivas, nii ahastades kogu oma ea siin otsisin ma põletavas liivas? Ei tea.
(1982), "Tasakaalukeeled" (1988) ja "Tähetolgus. Tähe(d) tolmus" (2001). Ott Arderi tööd - nii täiskasvanutele kui ka lastele kirjutatud värsid, laulutekstid, artiklid ja isegi tõlgete valik on äraütlemata sarnased oma loojaga: neis on nii lapsesuu- otseütlemisi, poisilikke vigureid, vaimukat sõna- ja kõlamängu kui ka elukogenud biitniku säravaid vaimuvälgatusi. Arderi luuletused on mõnikord mõtlikud, mõnikord vallatult vigurlikud, nendes on omapärast maailmanägemist ja -mõistmist. Ott Arderi looming jääb heale lugejale nii loetavaks kui ka kuulatavaks. Tema laulutekstid, mis on loodud Apelsinile, Rujale, Ultima Thulele ning paljudele teistele ansamblitele ning solistidele, jäävad eesti levimuusikasse püsima. Arder, kelle luulet lugedes ja lauldes on lustinud mitu põlvkonda eesti lapsi, vastas
Piparpuu lõi hirmsas vihas, ning ta keres, pisut paksus, nõudis võitlust iga lihas. ... On võimalik, et Betti Alveri varaste poeemide iroonias ja vaimukustes on jälgi Voltaire'ist, kelle teravmeelsusi luuletaja olevat nautinud. Poeemi ,,Pirnipuu" stiil on endiselt vaimukas, kujutatud tüübid ja situatsioonid on rohkem vallatult naljakad kui karmilt iroonilised. 1937. aastal valminud ja 1938. aasta ,,Loomingu" maikuu numbris ilmunud poeem ,,Pähklikoor" esined Betti Alveri varasematest poeemidest oluliselt. Poeemi sõnastus on tõsine ja selge, legendipärastes peatükkides ja pidulik-poeetiline. 1939. aastal hakkas Betti Alver kirjutama poeemi ,,Mõrane peegel". Selle stiil on erinevalt varasematest romantilistest poeemidest tüsedalt realistlik, sõnavara
ütlen firma, et vabastada teda tema süü, ta annetas suure summa raha heategevuseks. Kuigi Ferdyshtchenko kommentaarid, mis üldiselt on öelnud tegu headus, üldine lugu on mõnes mõttes kõige kohutav jaoks osutub uskumatu jõud raha isegi osta lunastus. Siis Totsky räägib oma lugu vastik nali ta mängis sõber armastus. Totsky sõber ütles talle, et ta lõpuks leidis, kaupmees, kes kasvas camellias, lille oma armastatud tahtis kõige, et on juba eriline. Totsky vallatult läks kaupmees ja ostetud kõik punased camellias enne tema sõber oli võimalus osta tahes. See ajab oma purustatud sõber arvesse deliirium ja krambid. Kuigi ta lõpuks tagasi, ta hukkus oma teenuse-Kaukaasias. Nastasya siis kutsub peatama mängu ja ütleb, et ta saab meelt lahutada. Nastasya ütleb Myshkin et kindral Yepanchin ja Totsky soovida talle abielluda Ganya, ta küsib ta otsustada, kas ta peaks tegema. Et see uimastamise taotluse Myshkin vastuseid
pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta! Viimaks võttis Jaanus südame rindu. «Emmi!» See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks. «Emmi,» algas Jaanus tõusva julgusega, «Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma sind peaaegu ei tundnudki . . . » Emiilia naeris. «Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.» Emiilia ajas enese sirgeks, nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult, kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik, ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! -- Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud midagi kui neid silmi.
annaabi.ee 
