varjus. Iluvtaimena tiikide ja basseinide kallastel. Risoomid ja juured värskelt mürgised. Harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare) Sugukond: korvõielised (Asteráceae) Mitmeaastane ühekojaline 2060cm kõrgune rohttaim. Püstise varrega. Paljad või hõredalt karvased lehed. Õitseb juunist augustini. Valged keelõied ja keskel kollased putkõied. Viljad valmivad juuli lõpust oktoobrini. Paljundatav risoomipistikute ja seemnetega. Mulla suhtes vähenõudlik. Eelistab valgusrikkaid parasniiskeid kasvukohti. Talub hästi tahma ja linnade kahjulikke gaase. Kasutatakse laialt lõikelillena, ka iluaias. Kastuatakse rahvameditsiinis, putukate tõrjeks ja värvaine saamiseks. Rukkilill (Centaurea cyanus) Sugukond: korvõielised (Asteráceae) Ühe või kaheaastane ühekojaline 20 75cm kõrgune rohttaim. Lihtlehed pealt valkjad, hallikad, karvakestega. Alt viltjaskarvased. Õitseb juunist septembrini. Korvõisikud on sinised, lillaka kuni valge värvusega.
sageli ka mahlalinnu nime all. Levinud on metskiur kogu Euroopas ja Aasias, Eestiski on ta üldlevinud ja arvukas metsaelanik. Oma elupaigaks sobivad talle erinevad maastikud: hõredad puistud, metsaservad, sood puude ja põõsastega, rabad, raiesmikud. Askeldamas võime teda näha nii maapinnal kui puude otsas. Metskiuru toidulaud on maapinnal: väledalt joostes otsib ta mitmesuguseid putukaid. Et ta neid paremini näeks, siis eelistab ta valgusrikkaid jahimaid: metsasihte, lagendikke. Samas on ta pidevalt valvsalt jälgimas, ega kuskilt mõni oht ei lähene, sest teatavasti on metskiur väga kartlik lind. Eriti huvitav on tema laulu ja lennu kombinatsioon: kiur tõuseb puuoksalt, enamasti ladvalt, õhku järjest kõrgemale ja kui ta on peaaegu kõrgpunkti jõudnud või hakkab just allapoole laskuma, siis alustab laulu. See laul aga on väga katkeline just nagu ta lendki, sageli kaasneb veel saba vibutamine.
saanudki oma nime (cilium lad k - ripse). Vanemate talluste pinnal leidub sageli viljakehi (2-6 mm), mille kettakujuline keskosa on tumepruun kuni must (tihti kaetud valkja kirmega) ja ümbritsetud peenikese halli, sageli sakilise servaga. Harilik ripssamblik kasvab enamasti lehtpu,ude (haava, saare, tamme, vahtra) tüvel või suurematel okstel nii laialehises kui ka segametsas, aga ka parkides, alleedel, taluõuedes. Eelistab toitainete- ja valgusrikkaid kasvukohti, talub tolmusaastust, kuid on tundlik õhu happelise saastumise suhtes 11 Hall hõlmasamblik Platismatia glauca Tallus: lehtjas, diameeter kuni 20 cm; ülapool hall, alapool keskosas must, servaosas pruun; hõlmad lapikud, otstes tõusvad. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse
Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega. Kaunad kukuvad okstelt ise ära. Kuldvihma seemned võib otse mulda panna ning umbes kuu aja jooksul tärkab taim. Suvised pistikud ilma eelneva ettevalmistuseta annavad parima juurdumise tulemuse. Potentilla fruticosa Põõsasmaran Mullatingmused Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes (Wikipedia). Kasvatamisel peab seega teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal (Põõsasmaran bio.edu). Hooldus isekülvil või iselevimisel
ja seemned varisevad hilissügisel. Paljunemine peamiselt vegetatiivselt, seemned vajavad idanemiseks valgust ja pidevalt niisket pinnast. Kasutamine: rahvameditsiinis on olnud kasutusel hingamisteede haiguste raviks. Hanevits on nõrgalt mürgine andromedotoksiini sisalduse tõttu. HARILIK JÕHVIKAS e. kuremari, Vaccinium oxycoccus; oxycoccus (kr.k.); sõnadest oxys hapu, kokkos mari. Mustikaline. Kasvukoht: eelistab valgusrikkaid hõreda rohustu ja lopsaka turbasamblakattega märgi siirdesoid ja rabasid; varjukatel kasvukohtadel ei õitse. Kuivendamisel hävib, selle tõttu on kuivendusasteme indikaatoriks. Harilik jõhvikas on mitmeaastane roomav kääbuspõõsas nõrkade maadjate vartega. Teisel aastal võr-sed puituvad ja kestendades kaotavad osa koort, võrsetel on rohkelt lisajuuri. Lühivõrsed ja õieraod on püstised; lehed munajad, igihaljad, pealmiselt pinnalt tumerohelised,
annaabi.ee 
