varem tekkinud asulate (Narva, Riigiküla) kultuurkihis, aga ka Jäbara kivikalme all ning Jõuga kääbaskalmistu alal. Kiviaja üliminek pronksiajale on väga pikaajaline. Eestis veel pika aja kasutatakse kivist tehtud tööristu. Pronksiaja asulaid on praegu vähe teada. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke. Nõrku asulajälgi on ka avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap liikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest.Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr.
Hiljaaegu leiti Rakvere muuseumist Vajangust pärit pronksmõõk, mis oli ajaloolisel ajal olnud kasutusel pulmamõõgana. Ese osutus tegelikult aga pronksiaegseks. tüüpi kirved. 3.5.EHTED On leitud rohkesti luunõelu, eriti nn labidakujulise peaga nõelu. Teada on ka Euroopa ja eriti Skandinaaviaga ühistesse esemetüüpidesse kuuluvaid nõelu (ja muidki esemeid). Heaks näiteks on kettakujulise peaga Härnevi tüüpi nõel, mis algselt oli Eesti materjalis esindatud vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel. Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted tutulused, mida Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid.
a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi. Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük. Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685-585 e.m.a. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetud pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis aga sanuti läks tuleroaks.
Ese osutus tegelikult aga pronksiaegseks. Pronksmõõk Vajangust 2 Ehted On leitud rohkesti luunõelu, eriti nn labidakujulise peaga nõelu. Teada on ka Euroopa ja eriti Skandinaaviaga ühistesse esemetüüpidesse kuuluvaid nõelu (ja muidki esemeid). Heaks näiteks on kettakujulise peaga Härnevi tüüpi nõel, mis algselt oli Eesti materjalis esindatud vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel. Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted tutulused, mida Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid.
a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi. Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük. Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685- 585 e.m.a. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetud pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis aga sanuti läks tuleroaks.
annaabi.ee 
