Tuli hävitas koguduse arhiivi. Seega tuli leppida vakuraamatute ja teiste kaudsete ürikutega. Vakuraamatud korraldasid orjuste ja maksude küsimusi. Neis puuduvad andmed peremehe perekonna kohta talus, on küll peremehe nimi, töövõimeliste inimeste ja peremehe alaealiste laste arv. Pärisorjuse ajal ei olnud talupoegadel perekonnanimesid ja inimesed märgiti dokumentidesse talude järgi, milles nad elasid. Kui peremehe surma tõttu läks talu teise sugukonna kätte, siis saab vakuraamatust selle kohta selgitust ainult kaudsete andmete põhjal. Vakuraamatus ei ole otse öeldud, kas uus peremees on endise poeg, vend, sugulane või päris võõras. Kuid on teada, et pärisorjuse ajal püsisid talud sugukonnas kaua ja läksid alles siis teise perekonna kätte, kui peremehel puudusid töövõimelised lapsed või kui ta oli lasteta. Niisugust rahvaste rändamist talust tallu, nagu seda näeme pärast teoorjuse ja veel rohkem raharendi ning kohtade müümise ajal, ei tulnud ette
rahalised maksed (adramaa-, isikumaks ja taskuraha) ja millest olenes nende suurus, millised maksud olid talupojal veel kirikule ja sõjalise iseloomuga kohustused ja kuidas talude majanduslik kandejõud neile koormistele vastu pidas. Kuidas Eesti talurahva õiguslik olukord oli, millal toimus talupoegade sunnimaistamine ja millised õigused olid tal maale ja vallasvarale. Üldiselt on teos faktipõhine, kus on välja toodud andmed vakuraamatust, kuid probleem seisneb selles, et teoses käib jutt enne Liiv sõja sündmusi, kuid suurem osa materjalist hõlmab peale sõjalisi andmeid (algallikad). Näiteks autor väidab: esimene juhtum läänistamisest on teada 1333 aastast, kus läänistati maa liivlasele (kuid ei too välja allikat), kuid see juures väidab, et vanim säilinud teade on pärit 1507 aastast, kus maa läänistati Kuru talupojale. Esimene teada olev vakuraamat põhineb Lihulast mis kirjutati 1518-1544, kuid põhiliselt
teenijatüdrukud. Kõige püsivamad pere liikmed olid peremees ja perenaine ning talu tulevane pärija, harilikult vanem poeg. Nooremad pojad või nooremad vennad ei püsinud aga tihtipeale talus kaua. See, kas pererahva hulka kuuluvad inimesed talus kauemat aega püsisid, sõltus suuresti üldisest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Talupere oluline tunnus on tema suurus, s.o talus elavate inimeste arv. Vanimaid andmeid perede suuruse kohta võib leida Kullamaa vakuraamatust, mida peeti aastail 1524-32. Nende andmete järgi oli talupere keskmine suurus 6-8 inimest. Tööjaotus eesti peres. Peredes valitses kindel tööjaotus. Meeste hooleks olid põlluharimine, metsa- ja veotööd ning hobuste eest hoolitsemine. Naiste hooleks oli perede toidu ja riiete valmistamine, kariloomade talitamine ja lastega tegelemine.Eesti pere elutingimused. 18.-19. sajandil oli eesti talurahva hulgas peaaegu üldvalitsev rehielamu, mis
Taanile, Lõuna-Eesti Poolale, Põhja-Eesti Rootsile ROOTSI AEG Majanduslik olukord Esimeste manufaktuuride tekkimine (klaasi,- paberimanufaktuur, vase- ja saeveski) Reduktsiooni tulemusena kasvasid riigi sissetulekud märkimisväärselt Venemaa kaubandus Eestiga ja teravili kasvatus Eestis Talurahvas ja reduktsioon Talurahva õigus Kaevata mõisnike ja valitsejate peale, kui rikuti reegleid Tulemus: Mõisnikud ei pidanud vakuraamatust kinni, nõudsid talupoegadelt suuremaid koormisi (viljakümnis, hinnus) Reduktsioon ehk: Maade tagasi võtmine riigile Positiivsed küljed: Talupojad vabastati pärisorjusest Kaevata mõisnike ja valitsejate peale, kui rikuti reegleid Talupoegi õpetati lugema, kirjutama Negatiivsed küljed: Ei lubatud oma maa juurest minna Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv suur
kuna kirikuhärra on nende hingekarjane ning siis ta peab neile vähemalt poolenesti tõtt rääkima. Juuru kirikuhärra juures Külamehed läksid kirikusse kirikuhärralt nõu küsima, et kas nad on seadusest õieti aru saanud, kuid kuna kirikuhärral oli vaja veel inimene maha matta ja pruutpaar laulatada, siis ei saanud hetkel kirikuhärra nendega kohtuda. Aja viiteks läksid mehed kiriku kõrval asuvasse kõrtsi. Ka seal rääkisid nad ,,uuest vakuraamatust". Kui lõpuks kirikuhärra vabaks sai, siis rääkisid talupojad oma murest, seoses paragrahv 127-ga, talle. Selle paragrahvi järgi ei peaks nad abitegu tegema, kuid mõisahärrad ikkagi sunnivad neid. Kirikuhärra ei olnud ,,vakuraamatut" läbi lugenud ning selle pärast võttis ta selle kohe riiulilt alla ja hakkas lugema. Ka tema ütles, et nad ei pea selle raamatu järgi abitegu tegema, kuid tema arust on see kusagil mujal kirjas. Hiljem kui
kuna kirikuhärra on nende hingekarjane ning siis ta peab neile vähemalt poolenesti tõtt rääkima. Juuru kirikuhärra juures Külamehed läksid kirikusse kirikuhärralt nõu küsima, et kas nad on seadusest õieti aru saanud, kuid kuna kirikuhärral oli vaja veel inimene maha matta ja pruutpaar laulatada, siis ei saanud hetkel kirikuhärra nendega kohtuda. Aja viiteks läksid mehed kiriku kõrval asuvasse kõrtsi. Ka seal rääkisid nad ,,uuest vakuraamatust". Kui lõpuks kirikuhärra vabaks sai, siis rääkisid talupojad oma murest, seoses paragrahv 127-ga, talle. Selle paragrahvi järgi ei peaks nad abitegu tegema, kuid mõisahärrad ikkagi sunnivad neid. Kirikuhärra ei olnud ,,vakuraamatut" läbi lugenud ning selle pärast võttis ta selle kohe riiulilt alla ja hakkas lugema. Ka tema ütles, et nad ei pea selle raamatu järgi abitegu tegema, kuid tema arust on see kusagil mujal kirjas. Hiljem kui
annaabi.ee 
