Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Alfred Käärmannil kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust tugevnevad metsas elades. Iga metsavend peab olema isiksus kes suudab valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma kaasvõitlejad ja abistajad. Muistsetest aegadest peale kehtib verine reegel: "Metsavend võib oma keelega lõigata läbi omaenda, oma relvavendade, omaste ja abistajate kõri". Eelmainitud verisest reeglist tuleneb salastatus
Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi. Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub "Loomingu" 1929
"Erna" tuumikul õnnestus hiljem piiramisrõngast välja murda. Sellele reageerisid hävituspataljonid metsiku terroriga kohaliku tsiviilelanikkonna kallal. Hävituspataljoni kätte sattunuid põletati elusalt, mõnda piinati enne hukkamist. Andmed poolte kaotuste kohta on erinevad, kuid "Erna" kaotused olid tunduvalt väiksemad ründajate omadest. Alfred Käärmann kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Iga metsavend peab suutma valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Metsavendade tähtsaim nõue on salastatus. Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Metsavend peab samuti lõpetama omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all. Metsavend ei tohi anda mingit teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi.
tabab. Kuid see on etteruttavalt öeldud. Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. Ristikivi: "... Heiti Talvik...(püüdis) kirjutada tõepoolest loomulikku, voolavat keelt, tarvitada
Lilli. Soo? Noh, me võime ju ka millestki muust kõnelda. (Väike vaheaeg.) Mul oli eile ja täna mahti eneste olukorrale proovivat pilku heita ning üht meie tähtsat otsust revideerimisele võtta. Kas tead, missugust? (Jääb Leo vastust ootama.) Leo (vaikib). Lilli. Ma leidsin, et meie oma tugikohaks, oma tulevaste operatsioonide baasiks, mitte provintsilinna ei või valida me peame pealinna valima. Siin kolkuksime vaimliselt varsti, sinu nime ja isiku ümber hakkaks kodususekoorikut kasvama Aga istu ometi, Leo! Leo (võtab diivani teises otsas istet.) Lilli. Peterburis sellevastu, kus me eest leiaksime hiilgava rahvusvahelise seltskonna ja avara kunstiilma, kuna me ühtlasi kodumaale ligidal oleksime mis sa arvad, talleke? Leo (vaikib). Lilli. Või hülgad ehk Peterburit oma tervise tulul? Siis jääks meile veel suurlinn Riia, mida sa sagedasti oled kiitnud, või ka Helsingi Leo
Lapsed on seal nagu perekonna omadki lapsed. Halbadeks külgedeks on see, et tihti puudub järelvalve ja nende toitmine on kehvapoolne. 2) saadetakse suurem rühm lapsi (60-100) kuhugi suvituskohta, kus sündsad ruumid üüritakse. See viis lubab rohkem rõhutada laste tervislikku ja kasvatuslikku külge. Koht olgu puhas ja kuskil vee, metsa, mäe ligidal. Vanemad lapsed kui 16- aastased ei kuulu enam koolilaste hulka. Neid ei võeta suveasutustesse. Ka vaimliselt nõrgad ja psühhopaatiliste kalduvustega lapsed ei kuulu suveasutustesse. Suveasutust juhatab õpetaja, kellel on mitu abilist. Laste toitmine peab olema korralik. Neile peab 4 korda päevas süüa andma. Suvel 1925. a. töötas Eestis 9 suveasundust. Vabaõhu- ehk metsakoolid Linnades on palju nõrku lapsi, kes mitte ei suuda mitu tundi päevas koolis istuda ja tervete lastega ühes töötada. Nendele lastele on paremaid elutingimusi ja lühemat õppeaega tarvis.
annaabi.ee 
