Üle kuristiku Ma ütlen: armastus. See pole vale. Kui tahad kuulda, tule lähemale. Kui tahad tunda, tule päris ligi. Kuid rohkem ma ei ütle ometigi. Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud. Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid. Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub. Kuid imelik, et ta nii kaua püsib. Me elu on me elu ainus mõte Me elu on me elu ainus mõte. See pulss, mis verd me vaikimisse taob. Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke. Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob. Näo teeme, et me leekidest ei hooli, mis kuiva säsi õgivad me seest. Kord kukud kokku oma kõval toolil. Sa tead, ei päästa miski selle eest. Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud, sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel. Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub. Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel. Huuldehammustus
Turunduskommunikatsioon- TMM0860 Tallinna Tehnikaülikool 2016 Loetud artikli „Vaikimine suhtluskäitumises: kultuuride vahelised erinevused“ autor on Piibi- Kai Kivik. Artikli peamine rõhk on pandud ameerika ja eesti üliõpilaste poolt täidetud küsitlusele, mille teemaks oli nende kahe rahvuste vaheline vaikimisse suhtumine. Nagu ka artiklis kirjutatud: „Mõne inimesega ei ole meil „Mitte millestki rääkida“ , samas kui teisega suhtlemisel „pole sõnu vaja“. “. Artiklis on välja toodud peamised ja tähtsaimad „vaikiva karakteri“ tunnusjooned, mis on välja toodud Kari Sjavaari ja Jaakko Lehtoneni poolt, et vaadata küsitluse tulemusi: 1. Räägitakse ainult siis, kui on midagi ütelda. Selles punktis tuli selgelt välja, et Eesti vastajad väitsid, et neid ei häiri kui uues
sisimas läbituntu kaudu. Ühe intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Koos sellega ilmneb tung humaanse valguse ja püha poole ning järjest tähtsamaks tõusevad inimolemise põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus. "Me elu on me elu ainus mõte" 1978 Me elu on me elu ainus mõte. See pulss, mis verd me vaikimisse taob. Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke. Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob. Näo teeme, et me leekidest ei hooli, mis kuiva säsi õgivad me seest. Kord kukud kokku oma kõval toolil. Sa tead, ei päästa miski selle eest. Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud, sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel. Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub. Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel. Heiti Talvik Heiti Talvik (9. november 1904 Tartu 18
1946 otsus Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad ajakirjad on halba tööd teinud: seal on ilmunud kirjanduslikke tekste, mis ei tegele eriti poliitikaga. 1947 Keele ja Kirjanduse Instituut Tallinnasse Looming läheb ka Tallinnasse 1948 romaanivõistluse skandaal 1949 küüditamine 1950 EK (b) P KK VIII pleenum 1953 Stalini surm 1956 NLKP XX kongress Kirjanikke on ühtäkki väga vähe: märgatav osa on lahkunud, mõned on vaikinud ja vangistatud vahetult pärast sõda, sisepagulusse v vaikimisse sundimine tuleb 50ndate aastate paiku. Meil on terve rida autoreid mängust väljas, kellest 30ndate puhul räägime. Neid lihtsalt pildi peal ei ole. Kirjandusnäited peaksid huvitama meid kui ühiskonna ja poliitika olukorra pikendused, oskame kuidagi ajalugu mõtestada ja pol ja kirj seoseid. Kui midagi leida, kas üksikuid luuletusi v muid tekste, mida kirjanduslikus plaanis võiks vaadata, siis on ka suhteliselt
nimetatud mõtlejaks ja filosoofiks, kes nägi ülesannet eluõpetuse jagamises. 1911 Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanduslikku teed alustas luuletajana. Loomingust: läbiv motiiv surma pidev kohalolek; intensiivselt kujutas armastuse ja surma vastuolu; inimene paigutatud maailmavaatelisse fatalismi; inimene kosmiliste jõudude meelevallas; talle omane fatalism. Leiab, et inimese tegutsemine mõttetu, laseb tegelastel laskuda eksistentsiaalsesse VAIKIMISSE. Uus teatriesteetika kasvas välja näitekirjandusest. Maeterlincki puhul vorm rahulik, liikumatu, sõna, mida lausutakse vaikselt, ei mingeid karjeid, ei tormilisust. Selline dramaturgia vajab lavakunstnikult uusi vahendeid. Teatrist saab otsekui pühakoda. Sümbolism tekkis peamiselt hariduseliidi hulgas. Reaktsioon tolleaegsele ühiskonnale, tõusvale ratsionalismile; sellele, kuidas arenesid loodusteadused jne. Sümbolistide põgenemist
» Auväärt daam, kes oli oma tütre üle uhke nagu kunagi ema. ei märganud ohvitseri vähest vaimustust ja katsus tasakesi ta tähelepanu sellele juhtida, kui imetlusväärselt Fleur-de-Lys oskab nõela pista või niiti harutada. «Kuulge, kallis nõbu,» ütles ta ja tõmbas ohvitseri varrukast lähemale, et talle kõrva sosistada: «Vaadake ometi, kuidas ta töö kohale kummardub.» «Jah, tõesti,» vastas noormees ning langes jälle oma jäisesse hajameelsesse vaikimisse. Pilk hiljem tuli tal jälle kummarduda ja proua Aloise lausus: «Kas te kunagi olele näinud armastusväärsemat ja 'õbusamat nägu kui teie tulevasel? Kas saab keegi veel valgem ja blondim olla? Või ta käed? Kas need pole 229 täius ise? Või ta kael? Kas sellel pole otse hurmavat luigekaela nõtkust? Vahel ma otse kadestan teid! Kui õnnelik te võite olla, et olete mees! Kardetav võrgutaja niisugune! Kas minu Fleur-de-Lys pole küllalt ilus, et teda jumaldada