§14 (5) 43. Kuidas toimub maksukohustuse määramine maksuhalduri poolt? Maksukohustuse määramise korral maksuhalduri poolt on maksuvõla avalikustamine lubatud pärast haldusakti täitmise tähtpäeva saabumist ja kui haldusakti täitmist ei ole peatatud. Haldusakti vaidlustamise korral tehakse avaldatud maksuvõla juurde sellekohane märge maksukohustuslase taotlusel või ilma taotluseta, kui maksuhaldur on vaidlustamisest muul viisil teada saanud. §27 (2) 44. Kuidas toimub maksusumma määramine hindamise teel? Maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka
ohusta tõe väljaselgitamist kriminaal- või väärteomenetluses; 11) andmeid keskkonnatasude maksja keskkonnakasutuse kohta. (2) Maksukohustuse määramise korral maksuhalduri poolt on maksuvõla avalikustamine lubatud pärast haldusakti täitmise tähtpäeva saabumist ja kui haldusakti täitmist ei ole peatatud. Haldusakti vaidlustamise korral tehakse avaldatud maksuvõla juurde sellekohane märge maksukohustuslase taotlusel või ilma taotluseta, kui maksuhaldur on vaidlustamisest muul viisil teada saanud. ** Riikliku maksu maksuhaldur võib avaldada kohaliku maksu maksuhaldurile kohaliku maksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks, maksu määramiseks ja sissenõudmiseks vajalikku teavet. Maksu- ja Tolliamet võib avaldada valla- või linnavalitsusele andmeid maksukohustuslaste kohta, kelle tasutav riiklik maks või tasu või osa sellest kantakse vastavale vallale või linnale, ning maksu kinnipidajate kohta
Menetluskulude jaotus kaashagejate või -kostjate vahel (1) Kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. (2) Kaashageja või -kostja ei kanna menetluses teise kaashageja või -kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid. See kehtib ka siis, kui kaashageja või -kostja menetlustoimingud kehtivad teiste kaashagejate või -kostjate suhtes käesoleva seadustiku § 207 lõike 3 järgi. (3) Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. § 166. Menetluskulude jaotus poole asendamisel vaidlusaluse eseme võõrandamise korral
B esitab ringkonnakohtule nõude: palun apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest välja mõista apellandilt 9000 krooni. Kohtuistungil menetlusosalised vastuväiteid kohtukulude osas ei esitanud. Kas B kohtukulu on põhjendatud? Kui jah, siis kellelt tuleks kulu B kasuks välja mõista? TsMS § 165 lg 2: kaashageja või kostja ei kanna menetluses teise kaashageja või -kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid TsMS § 641 lg 2: kohus selgitab teistele apellatsioonimenetluse osalistele nende õigust esitada apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukoht vastustajale antud vastamise tähtaja jooksul st B-lt vastust ei nõuta, see on tema õigus järelikult B 9000 krooni menetluskulu ei ole põhjendatud 80. Kohus kohustas K-d kohtuistungile ilmuma. K istungile ei ilmunud, mistõttu kohus lükkas asja arutamise edasi. Kohus määras K-le trahvi
a otsusega rahuldati hageja vindikatsioonihagi AÕS § 80 lg 2 alusel ja kostjalt mõisteti välja hageja valdusesse 10 100 kg PF lakki. Sellega oli tuvastatud, et kostja valdusel ei olnud seaduslikku alust. Pooled otsust ei vaidlustanud. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Apellatsioonikohtu järeldus kostja pahausksusest ei tulenenud asjaolude uuest vaidlustamisest pärast kohtuotsuse jõustumist teises tsiviilasjas, vaid 19. oktoobri 1995. a kohtuotsusega tuvastatust, et kostja ei pidanud end laki omanikuks ega olnud selle seaduslik valdaja. Sellest tulenevalt on õige apellatsioonikohtu järeldus, et kostja oli laki pahauskne valdaja AÕS § 35 lg 2 järgi. Seetõttu ei ole õige kassatsioonkaebuses väidetu, et apellatsioonikohus asus tuvastama uusi asjaolusid. Käesolevas asjas ei saa vaidlustada jõustunud kohtuotsusega
vaidlustada kannatanu. Lisaks eelmises punktis esitatud põhimõttelist laadi kaalutlustele on raske aga sisuliselt ette kujutada esiteks seda, miks peaks kannatanu lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale soovima vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras, samuti seda, kes veel peale kannatanu võiks olla huvitatud kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisest. Eriti oluline on aga käesoleva kohtuasja puhul märkida, et mingil juhul ei saa KrMS VIII ptk 5. jaos sätestatust tuletada prokuratuuri kohtukaebeõigust. Esiteks ei ole prokuratuur ei menetlusosaline ega menetlusväline isik (KrMS § 228 lg 1) vaid menetleja. Teiseks - nii nagu nähtub ka KrMS VIII ptk 5. jao pealkirjast - on prokuratuur selle kaebemenetluse kontekstis institutsioon, kelle peale kaevatakse või kes selle kaebemenetluse mingil etapil
annaabi.ee 
